Liustik: erinevus redaktsioonide vahel

[[Image:Greenland Kangerlussuaq icesheet.jpg|thumb|right|250px|[[Gröönimaa jääkilp|Gröönimaa jääkilbi]] äär [[Kangerlussuaq]]i lähedal]]

Eristatakse palju erinevaid liustikutüüpe, kuid kõige üldisemalt võib nad jagada [[oruliustik]]eks ja [[mandriliustik]]eks.

Mandriliustikud on suured jääkehad, mis katavad laialdasi alasid. Sellisteks on näiteks [[Jääkilp|jääkilbid]], mis katavad suuremat osa [[Gröönimaa]]st ja [[Antarktis]]est. Nende akumulatsiooniala on liustiku keskosas, millest kuhjuv jää radiaalselt igas suunas eemale voolab. Liustikualune pinnamood enamasti ei mõjuta oluliselt mandriliustike pinda, isegi teravad ebatasasused aluspinna reljeefis on tajutavad vaid väga sujuvate ebatasasustena liustiku pinnal. Mandriliustike paksus võib ulatuda mitmetemitme kilomeetritenikilomeetrini.

Mandriliustikud jaotatakse [[jääkilp]]ideks ja [[jäämüts]]ideks, neist jääkilbid on tunduvalt suuremad. Jääkilbi staatus ongi ainult kahel liustikul. NendeksNeed on [[Gröönimaa jääkilp]] ja [[Antarktise jääkilbidjääkilp]]. Antarktise jääkilbi suurim paksus ulatub ligikaudu 4300 meetrini. Jäämütsid on väikesed ja suhteliselt õhukesed jääkatted. EristataksEristatakse [[kiltmaa]]de ja [[madalik]]e jäämütse. Jäämüts on näiteks [[Island]]i suurim liustik [[Vatnajökull]].

*[[orvandiliustik|orvandi-]] ehk kaariliustik on kõige väiksem liustikutüüp, pikkusega kuni 1 km, kujunenud orvandites[[orvand]]ites

Eraldi tuleb esile tuua [[šelfiliustik]]ke, mis toituvad maismaal asuvaist liustikest, kuid ujuvad ühe otsaga kalda kügekülge kinnitunult vee (enamasti [[Meri|mere]] või [[ookean]]i) kohal. Hea näide on [[Rossi šelfiliustik]] [[Antarktika]]s. [[Jäämägi|Jäämäed]], mis ujuvad meres, on tavaliselt šelfiliustike küljest lahti murdunud suured jääkamakad.