NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress: erinevus redaktsioonide vahel

 

Rahvasaadikute Kongressi käivitumisel, selgus, et olulise osa Kremli kongresside paleesse kogunenud saadikutest kujutab endast nn kuulekas-agressiivset enamust, mis hoolitseb selle eest, et demokraatlikud tuuled eriti puhuma ei pääse ning segab reformimeelsete saadikute tegutsemist. Nendele vastukaaluks moodustus Moskva keskvõimuga selges opositsioonis olnud saadikutest nn. regioonidevaheline saadikugrupp, mis üritas ühendada kõikide NSV Liidu regioonide demokraate. Selle liikmeskonnas oli eri aegadel 300–350 saadikut, sh Eesti, Leedu ja Läti suveräänsusmeelseid inimesi. Saadikurühmal oli viis võrdsetes õigustes aseesimeest: [[Boriss Jeltsin]], [[Gavriil Popov]], [[Juri Afanasjev]], [[Andrei Sahharov]] ning ainsana väljaspool Venemaad [[Viktor Palm]] Eestist.

 

Eesti iseseisvuse taastamise meelne delegatsiooni osa läks Moskvasse sillutama selleks teed ning propageerima demokraatlikke riigivalitsemise printsiipe. Tegemist oli suuresti improviseerimisega ja olukorra ära kasutamisega, kusjuures peamisteks mõttekaaslasteks ja partneriteks olid [[Leedu]] delegatsiooni liikmed.

 

Pärast [[1991]]. aasta [[augustiputš]]i Rahvasaadikute Kongressi tegevus sisuliselt hääbus. 6. septembri istungi korraldamisega, eriti päevakorra kokkupanemisega, oli kõvasti tegemist. Selleks ajaks oli Eesti kuulutanud välja iseseisvuse ning tema saadikud Kongressi töös ei osalenud. Vaatlejatena olid kohal Aasmäe, Bronštein, Gräzin, Kraft, Lippmaa, Nurm, Palm, Pohla, Raig, Vare, Vooglaid ja impeeriumimeelsed saadikud. Nendele vaadati aga juba kui välismaalaste. Eesti saadikud pöördusid küll Gorbatšovi, Lukjanovi, Ševardnadze, Nazarbajevi ja teiste tollaste Nõukogude Liidu juhtide poole sooviga, et RK oma viimasel istungil tunnustaks Balti riikide iseseisvust, kuid see küsimus jäi päevakorda võtmata.

 

== Mittetulundusühing "Eesti Vabaduse Eest!"" ==