Urbanus II: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
38. rida:
Clemens III kutsus paavsti Rooma [[sinod]]ile. Paavsti ja vastupaavsti vägede vaheliste lahingute tulemusena saatis võit paavsti mehi ning Urbanus II võis taas Rooma minna. Ta määras [[18. aprill]]il [[1089]] Konstanzi piiskopi Gebhard III ja Passau piiskopi Altmanni apostellikeks vikaarideks [[Saksamaa]]l. [[September|Septembris]] 1089 siirdus ta [[Melfi]]sse sinodile, kus ta mõistis hukka ilmikute [[investituur]]i. Ta naasis Rooma [[detsember|detsembris]], kuid pidi taas Lõuna-Itaaliasse minema, sest [[Saksa-Rooma keiser]] [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich IV]] tungis Itaaliasse. [[1093]]. aasta lõpus õnnestus paavstil Rooma tagasi pöörduda.
Paavst kinnitas [[1094]] ja [[1095]] otsust keisri ja vastupaavsti [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseerimise]] kohta, kuid ta kuulutas [[märts]]is 1095 [[Piacenza]]s peetud sinodil Clemens III ning teda pooldanud vaimulike teostatud [[ordinatsioon]]id
Urbanus II sai 1094 [[altkäemaks]]u andes oma valdusesse [[Lateraani palee]] ja [[24. august]]il [[1098]] [[Sant'Angelo kindlus]]e, mis oli Clemens III pooldajate viimane tugipunkt Roomas.
| |||