Universaalne mobiilsidesüsteem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
lisatud UMTS900 |
||
11. rida:
W-CDMA kasutab DS-CDMA kanali juurdepääsu meetodit ühe 5 MHz-ise kanaliga kummaski suunas. W-CDMA on saanud kriitikat oma laia sagedusriba vajaduse tõttu, mis on viivitanud kasutuselevõttu riikides (nagu [[USA]]), kus uute sagedusalade määramine käis suhteliselt aeglaseselt, eriti 3G teenustele.
Algselt defineeriti sagedusribad UMTS-i standardis 1885-2025 MHz üleslülis ning 2110-2200 MHz allalülis. USA-s leiavad kasutust aga 1710-1755 MHz ning 2110-2155 MHz, kuna sagedusala 1900 MHz ümber on juba rakenduses. Kuigi UMTS2100 on kõige laiemalt kasutuses olev UMTS riba, siis mõnede riikide UMTS operaatorid kasutavad hoopis 850 MHz ja/või 1900 MHz (eraldiseisvalt, ehk üles- ning allalüli on samas sagedusribas), näiteks USA-s AT&T Mobility, Uus-Meremaal Telecom New Zealand ning Austraalias Telstra oma Next G Network süsteemis.Euroopas ning Austraalias ja Uus-Meremaal on hakatud kasutusele võtma ka 900MHz sagedusala,seda siiski vaid maapirkondades kuna see riba on ühine GSM-iga ning eeldab viimase vaba ressursi olemasolu.
3G eelkäijateks on 2G mobiilsidesüsteemid nagu GSM, IS-95, PDC, CDMA PHS ning muud erinevate regioonide 2G tehnoloogiad. GSM arenes edasi [[GPRS]]-iks (2,5G). GPRS võimaldab suuremat andmevahetuskiirust (teoreetiline maksimum 140,8 kbit/s, kuid üldjuhul umbes 56 kbit/s) ning on pakettkommuteeritud. See on laialdaselt kasutusel GSM võrkudes. GPRS-i edasiarenduseks on [[EDGE]], mis baseerub modernsematel kodeerimisskeemidel. EDGE võimaldab reaalseid andmevahetuskiirusi umbes 200 kbit/s.
| |||