Biodiislikütus: erinevus redaktsioonide vahel

Tooraine (taimeõli või loomne rasv) filtreeritakse, lisatakse [[katalüsaator]]it (enamasti [[naatriumhüdroksiid|naatrium-]] või [[kaaliumhüdroksiid]]), mis on protsessi kiirendamiseks segatud alkoholiga (enamasti metanool). Segu soojendatakse 50 kuni 60 kraadini ja segatakse 2…3 h. Selle aja jooksul reageerivad [[triglütseriid]]id ja moodustuvad metüülestrid (biodiislikütus) ning kõrvalsaadusena [[glütseriin]]. Segu lastakse 2…3 päeva seista. Glütseriin settib mahuti põhja, eraldatakse ja kogutakse kokku edasiseks käitlemiseks, biodiislikütus puhastatakse ja kogutakse mahutitesse. Metanooliaurud kogutakse kokku ja taaskasutatakse.

 

 

Maailmas valmistatakse u 80% biodiislikütusest [[raps]]iõlist. Euroopa Liidus automootorites kasutatav biodiislikütus peab vastama standardile EN 14214. Vastav eesti standard kannab numbrit EVS-EN 14214 "Mootorikütused. Rasvhapete metüülestrid (FAME) diiselmootorite jaoks. Nõuded ja katsemeetodid.".