Gaasikromatograafia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Gaasikromatograafias kasutatakse kandegaasi ([[vesinik|H<sub>2</sub>]], [[lämmastik|N<sub>2</sub>]], [[heelium|He]], [[argoon|Ar]]) voolu ainete segu kromatograafilisest [[täidiskolonn]]ist või kapillaarkolonnist läbivoolutamiseks. Lahutatav proov viiakse aurustisse ja sealt edasi kolonni gaasilisel kujul kandegaasi vooluga. Seega saab sel meetodil lahutada aineid, mis aurustuvad ilma lagunemiseta. Gaasikromatograafilisi meetodeid rakendatakse põhiliselt analüütilistel, harvem preparatiivsetel eesmärkidel. Vastavaid seadmeid nimetatakse gaasi[[kromatograaf]]ideks. Kõrvaloleval joonisel on lihtsustatult toodud gaasikromatograafilise seadme skeem. Kromatograafilise kolonni väljundis registreeritakse [[dektektor]]i signaal, mis on proportsionaalne komponendi [[kontsentratsioon]]iga. Signaal töödeldakse registraatoris ja tulemus esitatakse tavaliselt komponentide kontsentratsiooni ajalisele muutusele vastavate piikidena - seda tulemust nimetatakse [[kromatogramm]]iks.
Kõige tõhusamateks ja enimkasutatavateks on osutunud '''gaasi-vedelikukromatograafia''' (GLC) meetodid (tihti nimetatakse neid lihtsustatult gaasikromatograafiaks), kus ainete eraldamine toimub pikas klaasist või kvartsist [[kapillaarkolonn]]is (siseläbimõõduga mõni kümnendik millimeetrit ja pikkusega 10–50 m), mille sisepind on kaetud sobiva vedeliku (statsionaarne faas) õhukese kihiga. Selleks võivad olla mitmesuguse polaarsusega raskltlenduvad termiliselt püsivad vedelikud, nagu polüsiloksaanid, polünitriilid, polüalkoholid jt. Gaasi-vedelikukromatograafia on üks [[jaotuskromatograafia]] meetod.
Gaasikromatograafias võib osutuda vajalikuks aine polaarsuse, lenduvuse või stabiilsuse varieerimine [[derivatiseerimine|derivatiseerimisega]].
Gaasikromatograafia meenutab [[fraktsioneeriv destillatsioon|fraktsioneerivat destillatsiooni]], sest mõlemad protsessid eraldavad komponente nende segust:
== Ajalugu ==
| |||