Poogenkeelpillid: erinevus redaktsioonide vahel

Primitiivseid, poognaga mängitavaid nõrga kõlaga keelpille esines juba väga vanal ajal paljudel rahvastel. 16.-17. sajandil arenes Euroopas[[Euroopa]]s rohkearvulistest poogenpillidest neli klassikalist vormi: [[viiul]], altviiul e. [[vioola]], [[tšello]] ja [[kontrabass]]. 16.-18. sajandi keskpaigani saavutasid itaalia pillimeistrid Amatid, Stradivardid ja Guarnerid ületamatuid tulemusi. Vanade meistriviiulite täiuslikkus on tänaseni lahendamata saladus.<br>

'''Mänguvõtted''' on kõigil poogenpillidel sarnased. Vasaku käe sõrmedega surutakse keeled vastu sõrmlauda, et saada vajalik helikõrgus, paremaga hoitakse poognat. Peale poogna jõhvipoolega mängimist kasutatakse vahel ka puupoolega keeltele löömist ning sõrmedega keelte tõmbamist. Roobile, mis hoiab keeli, võib asetada kammikujulise sordiini – helisummuti, mis muudab kõlavärvi pehmemaks ning summutab helisid. Vasaku käe randme kiire liikumise ja sõrmedega keeltele vajutamisega saab heli vibreerima panna, mis annab keelpilli kõlale iseloomuliku laulvuse.<br>

Klahv- ja puhkpillidel[[puhkpill]]idel kõlab klahvi või klapi allavajutamisel juba valmishäälestatud helikõrgus.
'''Helikõrguse määramine''' poogenkeelpillidel sõltub aga mängija kuulmisest. Üldreeglina on kõikidel poogenkeelpillidel 4 keelt, kontrabassidel vahel ka 5. Kujult on nad sarnased, kuid erinevad suuruse ja häälestuse poolest.<br>

'''[[Viiul]]''' on poogenpillide perekonna sopranpill, mis kõlab kõige kõrgemalt (paljud pillitüübid jagunevad nagu inimhäälgi: sopran, alt, tenor, bariton, bass). Viiuli kõla on kaunilt laulev, mänguvõimaluste poolest on ta erakordselt rikas. Viiuli valmistamisel on väga oluline puidu kvaliteet ja laki koostis, millega korpus kaetakse. Arvatakse, et laki koostises peitubki vanade meistripillide suur saladus. Viiuli korpuse ülemine kaas tehakse männipuust, alumine vahtrast. Alumise ja ülemise kaane vahele paigutatakse nendega risti väike puupulgake (kõlapulk), mida prantslased nimetavad hingeks. Kõlapulga paigutamisest õigesse kohta oleneb väga suurel määral viiuli kõla täiuslikkus.<br>

[[Altviiul]] ehk vioola sarnaneb viiuliga, kuid on viimasest veidi suurem. Nagu nimetuski ütleb, on keelpillide rühmas tema täita aldi osa. Ta on madalama ja veidi tuhmema kõlaga kui viiul. Aldi ulatus on c-e3. <br>

[[Tšello]] on veel madalama helikõrgusega, sooja, maheda kõlavärviga kaunilt laulev pill. Lisaks andambli- ja orkestrikoosseisudele kasutatakse tšellot tihti ka sooloinstrumendina. Oma lõpliku kuju sai ta Antonia Stradivari (1644 -1737) meistrikätes. Mängimise ajal seisab pill kere allotsas oleva kandepulgaga maha toetudes mängija põlvede vahel (mängitakse istudes).<br>

[[Kontrabass]] on poogenpillidest madalaim. Tema täita on orkestris või ansamblis bassi osa, soolopillina kasutatakse seda instrumenti harva. Kontrabass on oma mõõtmetelt väga suur pill, ligikaudu 2m kõrgune. Teda mängitakse tavaliselt püsti seistes.