Omakirjastuslik tegevus Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Ilukirjandus: Tõleti viide õigesse kohta |
P →Ilukirjandus: Tõleti viide õigesse kohta (nyyd siis päriselt) |
||
28. rida:
Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai [[Paul-Eerik Rummo]] luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". [[1972]]. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt [[omakirjastus]]likul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".
Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("[[Hees]]"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "[[Marm]]", "[[Kolme mehe laulud]]", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), [[Tõlet (almanahh)|"Tõlet"]] (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.
Omaette nähtuse moodustas masinakirjaline ajaleht "[[Poolpäevaleht]]", mida ilmus 7 numbrit. Esseistikat sisaldav "Vigilia" ilmus 5 numbrit.
| |||