Pentium 4: erinevus redaktsioonide vahel

Selles protsessoris kasutati läbinisti uut [[x86]] arhitektuuri 7. põlvkonda kuuluvat [[NetBurst]]i mikroarhitektuuri, mis oli esimene suur edasiarendus pärast [[Pentium Pro]]'s kasutatud P6 mikroarhitektuuri ([[Pentium II]], [[Pentium III|III]] jne. aastast [[1995]]). Tänu väga sügavale [[käsukonveier]]ile (''instruction pipeline'')<!-- http://vallaste.ee/index.htm?Type=UserId&otsing=2472 --> võimaldas NetBurst saavutada kõrgeid taktsagedusi (kuni 3,8 GhzGHz). Kiirust piiras vaid kõrge soojuseraldus, mille tingis [[protsessor]]i suurenenud võimsus ([[Prescott]]i seerial kuni 115 W).

Esimesed Pentium 4 tuumad koodnimega "Willamette" lasti välja 2000. aasta novembris ja nad töötasid taktsagedustel vahemikus 1,3–2,0 GhzGHz. Tähelepanuväärne oli [[esisiin]]i (''FSB'') <!-- http://vallaste.ee/index.htm?Type=UserId&otsing=3628 -->taktsagedus 400 MhzMHz. See tähendab, et sagedusel 100 MhzMHz sooritati ühes taktis 4 mäluoperatsiooni. Samal ajal oli [[AMD Athlon]]i esisiini kiirus 200 või 266 MhzMHz. Hiljem toodi turule NetBurstil põhinev versioon algtaseme [[Celeron]]i protsessorist (mida tihti nimetati Celeron 4-ks) ning kõrgtaseme [[Xeon]] protsessor tööjaamadele ja [[Sümmeetriline_mitmiktöötlus|SMP]] konfiguratsioonidele. Kahetuumaline versioon sai nimeks [[Pentium D]].

Pentium 4 käikulaskmisel teatas Intel, et NetBurst jõuab eeldatavasti 10 GHz-ni (üle mitme [[Pooljuhi tootmine|tootmisprotsessi]] põlvkonna), ent NetBursti arhitektuur jõudis sageduslaeni kõvasti allpool oodatud taset: tippkiiruseks jäi vaid 3,8 GhzGHz. Intel ei näinud ette transistori energialekke järsku tõusu. Leke hakkas toimuma, kui kiip jõudis 90 nm ja väiksemate tootmisprotsessideni. See uus võimsuslekke fenomen koos tavalise soojuseraldusega lõi jahutuse ja taktsageduse suurendamise probleeme sedamööda, kuidas taktsagedused suurenesid. Nendele ootamatutele takistustele reageerides üritas Intel mitut edasiarendust (eriti just Prescotti) ja uuris uusi tootmismeetodeid, mitut tuuma, kõrgemat FSB kiirust, [[vahemälu]] suurendamist ning lühemat ja tõhusamat käsukonveierit madalama taktsageduse juures. Miski nende probleeme ei lahendanud ja ajavahemikus [[2003]]–[[2005]] nihutas Intel arenduse Netburstilt eemale, et keskenduda jahedamalt töötavale [[Pentium M]] arhitektuurile. 2006. aasta alguses kuulutas Intel välja [[Core]] arhitektuuri, mis pani suuremat rõhku energiatõhususele ja jõudlusele taktsageduse kohta. Viimased NetBurstil põhinevad tooted lasti välja [[2007]] ja kõik järgnevad tooteperekonnad läksid üle üksnes Intel Core arhitektuurile.