Riisikas: erinevus redaktsioonide vahel

Mitmed riisikad on tooreltki söödavad, enamik siiski mitte. Kuid pärast [[kupatamine|kupatamist]] mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, kuigi paljud nendest on ikkagi nii vähese toiteväärtusega, et neid süüa ei soovitata. Kõige paremate söögiseente hulka kuulubkuuluvad kõigestvähesed üksriisikaliigid, riisikaliikmis kõik ka Eestis kasvavad. Nendeks on [[porgandriisikas]], Eestiski[[kuuseriisikas]] kasvavja [[veririisikas]]. Seenekirjanduses peetakse nendest kõige väärtuslikumaks veririisikat, sellele järgneb napilt porgandriisikas ja eestlaste lemmik [[kuuseriisikas]]. Kahte esimest hinnatakse eriti kõrgelt Lääne-ja Kesk-Euroopas, veririisikas on [[Kataloonia|kataloonlaste]] lemmikseen.

Eestis kasvavaid riisikaid võib jaotada kahte rühma: kibeda maitsega riisikad, mida tuleb enne toiduks kasutamist kupatada, ja maheda maitsega riisikad, mida võib tarvitada värskelt, kupatamata. Kibeda maitsega riisikatest tuntumad on [[männiriisikas]], [[kaseriisikas]], [[kollariisikas]] ja [[tõmmuriisikas]]. Maheda maitsega riisikaid on vähem, nendest tuntumad on niiskeis kuusikuis kasvav [[kuuseriisikas]] ning temaga sarnanevad porgandriisikas ja [[veririisikas]], mis kasvavad vastavalt liivastes ja lubjarikastes männikutes.