Sinine Niilus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
Kuni [[1893]]. aastani vaadeldi seda jõge [[Niilus]]e lähtejõena, praegu peamise [[lisajõgi|lisajõena]].
Ühe kontseptsiooni järgi peetakse Sinise Niiluse lähteks [[T'ana järv]]e, teise järgi arvatakse Sinise Niiluse osaks ka T'ana järve suubuv [[Gilgel Abbai]]<ref>ENE 1. väljaanne, kd 7, 1975, lk 181</ref><ref>[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/70320/Blue-Nile-River Britannica]</ref>. Et jõe nimi on Etioopias alates T'ana järvest '''Abbai''', siis võidakse '''Sinise Niiluse''' all mõista ka üksnes jõe Sudaani-osa{{lisa viide}}.
Jõe pikkus koos Gilgel Abbaiga on 1783 km{{lisa viide}} või 1600 km<ref>ENE 1. väljaanne, kd 7, 1975, lk 181</ref> või 1460 km<ref>[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/70320/Blue-Nile-River Britannica]</ref>. Etioopia [[Statistika Keskagentuur]]i andmetel on jõe pikkus 1450 km, millest 800 km jääb Etioopia territooriumile<ref>[http://www.csa.gov.et/index.php?option=com_rubberdoc&view=doc&id=184&format=raw&Itemid=466 "Climate, 2008 National Statistics]</ref>.
==Nimi==
28. rida:
Jõgi toitub peamiselt vihmavetest.
Sinine Niilus on veerikas, eriti suvel, mil ta on [[Niiluse üleujutused|Niiluse üleujutuste]] peamine põhjus ([[‘Aţbarah]]' jõe kõrval), ja annab valdava osa (80–85%{{lisa viide}} või kaks kolmandikku
[[Vooluhulk]] kõigub suures ulatuses. [[Keskmine vooluhulk]] (Hartumi juures) on 1650 m³/s{{lisa viide}} (aastas toob ta Niilusesse 52 km³ vett). Minimaalne vooluhulk on 127 m³/s (aprillis)<ref>ENE 1. väljaanne, kd 7, 1975, lk 181</ref> ja maksimaalne 5822 m³/s{{lisa viide}} või 5868 m³/s (augustis)<ref>ENE 1. väljaanne, kd 7, 1975, lk 181</ref>.
55. rida:
==Avastamislugu==
Esimene eurooplane, kes nägi Sinist Niilust Etioopias ning jõe lätet, oli [[Pedro Páez]], hispaania [[jesuiit]], kes jõudis jõe lättele [[21. aprill]il [[1613]]<ref>E. A. Wallis Budge. ''A History of Ethiopia: Nubia and Abyssinia'', 1928 (Oosterhout: Anthropological Publications, 1970), lk 397</ref><ref>R. E. Cheesman. – ''Geographical Journal'', 71, (1928), lk 361</ref>.
Sinise Niiluse joastikku kirjeldas esimesene hispaanlane [[Juan Bermúdez]] oma 1565 avaldatud memuaarides.
Jõge võisid enne Páezt näha Etioopias 15. sajandi lõpus elanud eurooplased, näiteks [[Pêro da Covilhã]], kuid jõe lätetele nad ei jõudnud.
Aastal [[1629]] läks jõe lätetele jesuiidi misjonär [[Jerónimo Lobo]], aastal [[1770]] [[James Bruce]].
Kuigi mitu eurooplasest maadeavastajat pidas plaani rännata piki Sinist Niilust selle Valge Niilusega ühinemise kohast kuni T'ana järveni, sai alates [[Frédéric Cailliaud]]' katsest 1821 kõigile komistuskiviks varsti pärast Etioopia piiri algav kuristik. Esimesena võõramaalastest tegi tõsise katse jõe ülemjooksu uurida ameeriklane W. W. Macmillan, keda abistas norra maadeavastaja B. H. Jenssen; Jenssen pidi sõitma Hartumist ülesvoolu, Macmillan T'ana järvest allavoolu. Ent Jensseni paadid pidas kinni Ramaka kärestik Sudaani-Etioopia piiri lähedal ja Macmillani paadid uppusid peagi pärast rännaku algust. Macmillan julgustas 1905 Jenssenit jälle Hartumist ülespoole sõitma, kuid ta oloi sunnitud peatuma 300 miili enne T'ana järve.<ref>[[Alan Moorehead]]. ''The Blue Nile'', New York: Harper and Row 1972, lk 319–320</ref>
Konsul Cheesman oli Etioopiasse sattudes üllatunud, et Sinine Niiluse ülemjooks on kaardil ikka veel märgitud punktiirjoonega. Tal õnnestus 1925–1933 see kaardistada, ratsutades umbes 5000 miili muula seljas ning jälgides jõe kulgemist mägedest.<ref>R. E. Cheesman. – ''Geographical Journal'', 71, (1928), lk 358–374</ref>
{{pooleli}}
==Viited==
| |||