Hernhuutlus: erinevus redaktsioonide vahel

Vennastekogudustele oli teed sillutanud [[Baltimaad]]es juba [[Põhjasõda|Põhjasõja]]-aastatel levima hakanud [[Saksamaa]]lt pärinev usu-uuendus [[pietism]]. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.

 

 

Zinzendorfi abiga avaldati [[1739]] eestikeelne [[piiblitõlge]]. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti [[regilaul|vanemale rahvalaulule]], mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva [[eesti rahvausund|omausuga]] seotud [[ohverdamine|ohvrikohti]], samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.