Heinrich Johann Friedrich Ostermann: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P {{keeletoimeta}} |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Heinrich Johann Friedrich von Ostermann''', [[vene keel|vene]] ''Aндрей Иванович Остерман''; [[30. mai]] [[1686]] [[Bochum]], [[Vestfaal]] – [[1747]] [[Berjozovo]], [[Venemaa keisririik]]) oli saksa päritolu [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] riigitegelane.
==Noorus==
Heinrich Johann Friedrich von Ostermann sündis Bochumis [[pastor]]i peres, õppis [[Jena Ülikool]]is, kuid toimunud [[duell]]i pärast oli sunnitud põgenema [[Amsterdam]]i. Seal viibides kohtus ta 1703. aastal [[Peeter I]] poolt Euroopasse saadetud välisspetsialistide värbajaga ning andis nõusoleku asuda Venemaale [[viitseadmiral]] [[Cornelis Cruys]]i kammerteenrina. Heinrichi vend töötas juba Venemaal ja tegeles tsaar [[Ivan V]] laste harimisega. [[1704]]. aasta oktoobris saabus Heinrich Johann Friedrich von Ostermann koos [[Cornelis Cruys]]iga Venemaale.
==Teenistus
1707. aastal asus Ostermann, kes valdas [[saksa keel|saksa]], [[hollandi keel|hollandi]], [[prantsuse keel|prantsuse]], [[itaalia keel|itaalia]], [[ladina keel|ladina]] ja [[vene keel]]t tööle [[Saadikute prikaas]]is tõlgina ning 1710. aastal määrati ta Saadikute prikaasi sekretäri ametikohale.
[[1711]]. aastal osales Ostermann [[Pruti sõjaretk]]el, mille lõpus võttis osa rahuläbirääkimistest [[Osmanite riik|Türgi]] [[suurvesiir]]iga. 1713–1715 täitis ta diplomaatilisi ülesandeid [[Preisimaa]]l ja [[Holland]]is.
Aastatel 1718-1719 viis ta koos [[Jacob Bruce]]'iga läbi läbirääkimisi rootslastega [[Ålandi kongress]]il, mis aga lõppesid pärast Rootsi kuninga [[Karl XII]] surma. Uus kuninganna, Karli õde [[Ulrika Eleonora]] lõpetas 1719. aasta suvel rahuläbirääkimised ning jätkas sõda Venemaaga.
23. rida:
Pärast keiser Peeter I surma Venemaa keisrinnaks saanud [[Katariina I]] nimetas Ostermanni asekantsleriks (viitsekantsler) ja [[tõeline salanõunik|tõeliseks salanõunikuks]]. Lisaks määrati ta postiteenistuse ülemaks ja Kommertskomisjoni juhiks.
[[1726]]. aastal asutas [[Katariina I]] [[Kõrgeim Salanõukogu|Kõrgeima Salanõukogu]], mis piiras Ostermani ainuisikulist mõju Venemaa välispoliitika kujundamisel.
{{Vaata|Katariina I#Muudatused riigivalitsemises}}
[[1727]]. aastal määrati Ostermann [[suurvürst]] [[Pjotr Aleksejevit]]ši (tulevase keiser [[Peeter II]]) õpetajaks.
Pärast keisrinna Katariina surma, sai Venemaa keisriks 1727. aasta maikuus noor [[Peeter II]], kes Ostermanni mõjutusel kõrvaldas [[Aleksandr Menšikov]]i [[Peterburi]]st ning likvideeris ta mõjuvõimu Venemaa keisrikojas ja riigiaparaadis.
Ostermann säilitas oma kõrge ametikoha Välisasjade Kolleegiumis [[Peeter II]] valitsusasja lõppu 1730. aasta jaanuaris,
Uue Venemaa keisrinna - [[Kuramaa]] hertsoginna [[Anna Ivanovna]] "valimisel" [[Kõrgeim Salanõukogu|Kõrgeima Salanõukogu]] poolt Ostermann ei osalenud ning kui [[Anna Ivanovna]] pärast keisrinnaks kroonimist [[Kõrgeim Salanõukogu|Kõrgeima Salanõukogu]] poolt enne keisrinnaks saamist esitatud nõudmistest taandus, likvideeris [[Kõrgeim Salanõukogu|Kõrgeima Salanõukogu]] ja toetus ta riigivalitsemisel mittevenelastest riigiametnikele, kelle seas Ostermann saavutas silmapaistva koha.
Ostermann määrati keisrinna [[Anna Ivanovna]] poolt [[1730]]. aasta märtsis senaatoriks, aprillis aga tõsteti ta [[Venemaa Keisririigi krahv]]iks ning kingiti ka maavaldused [[Liivimaa]]l.
{{Vaata|Eestimaa rüütelkond#Krahvid}}
[[Kõrgeim Salanõukogu|Kõrgeima Salanõukogu]] asemel moodustas keisrinna [[Ministrite Kabinet]]i, kuhu kuulus ka Ostermann 2. kabinet-ministrina, 1733. aastal määrati Ostermann Sõjamerekomisjoni esimeheks.
1734. aastal pärast 1. kabinet-ministri [[Gavriil Ivanovitš Golovkin]]i surma määrati Ostermann 1. kabinet-ministriks.
1735. aastal peeti Ostermanni juhtimisel Venemaa ja [[Pärsia]] vahel läbirääkimisi, mille tulemusena sõlmiti ühine [[Ganja]] kaitseleping ning tagastati Venemaale [[Bakuu]] ja [[Derbent]]i linnad, [[Kaspia meri|Kaspia mere]] ääres.
1736. aastast Ostermann haigestus ning oli alaliselt oma elukohas, 1740. aastal enne keisrinna [[Anna Ivanovna]] surma soovitas ta määrata lapseeas keisrikandidaadi [[Ivan Antonovitš]]i [[regent]]valitsejaks [[Ernst Johann Biron|Ernst Johann]] [[Biron]]i
{{DEFAULTSORT:Ostermann, Heinrich Johann Friedrich von}}
| |||