Eesti keele seletav sõnaraamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
==Sõnaraamatu koostamise ajalugu==
"Eesti keele seletava sõnaraamatu" esimene trükk "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" ilmus aastatel 1988–2007 kahekümne kuue vihikuna. Sõnaraamatu peatoimetajateks olid [[Rudolf Karelson]], [[Valve Kullus]] (Põlma), [[Erich Raiet]], [[Mai Tiits]], [[Tiia Valdre]] ja [[Leidi Veskis]]. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" on koostatud peamiselt Eesti Keele Instituudis ([[Keele ja Kirjanduse Instituut]]) asuva [[eesti kirjakeele arhiiv]]i põhjal. Alates 1990-ndate algusest on kasutatud ka elektroonilisi tekstikogusid. Sõnaraamatu käsikirja hakati koostama 1961. aastal, kui [[sõnasedel]]eid oli kogunenud umbes üks [[miljon]]. Kui 2000. aastal lõpetati käsitsi sedeldamine, oli keelekogu kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Tänaseks on [[eesti keele tekstikorpus]] kasvanud umbes 100 miljoni sõnani. Kui omaaegne sedelikogu hõlmas eeskätt näiteid [[ilukirjandus]]est, siis nüüdne elektrooniline tekstikorpus kajastab peamiselt [[ajakirjanduskeel]]t.
Sõnaraamatu eeltööna ilmus 1961. aastal “Eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu prospekt”, kus on põhjalikult selgitatud paljuski tänaseni kehtivad sõnaraamatu ülesehituse üldisi põhimõtteid. Sõnaraamatut kavandati viie-kuue-köitelisena, kusjuures eeskujuks võeti samalaadsed vene ja soome keele sõnaraamatud. Sõnavaliku põhiprintsiibiks oli sõna üldkasutatavus. 1969. aastal ilmus sõnaraamatu 80-leheküljeline [[makett]].
| |||