Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
Muuseum asutati [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõja]] ajal [[19. jaanuar]]il [[1919]]. Muuseum loodi ametlikult [[Johan Laidoner]]i päevakäsuga nr. 5. Mõte asutada muuseum Vabadussõjast tuli [[Jaan Soots]]il, kui ta ajakirjanduses tahtis koguda selle tarbeks erinevaid asju nagu näiteks sõdurite kirju, esemeid ja fotosid.
Muuseumi korraldajaks sai 6. Jalaväe polgu reamees [[Taavet Poska]], kes oli ka fotograaf. Esimene väiksem näitus avati 24. veebruaril, [[1922]]. aastal, mis tähistas nelja aasta möödumist Vabariigi sünnist. Suurem väljapanek nõudis veel aega. Sõjaväe juhtkond suhtus muuseumisse vägagi tõsiselt, kuna keelati väeosades Vabadussõja aegseid erinevaid asju hävitada enne kui need olid üle vaadatud. Üle vaadatud asjadele lisati lipik "Sõjamuuseumi omand". Sellega sai muuseum endale vanu [[kahur]]eid, suurtüki platvormi ning [[soomusauto "Vanapagan"]]. Eraldi tellimustena hakkasid paljud kunstnikud tegema erinevaid töid Vabadussõja [[lahing]]utest. Nendeks olid enamasti [[
[[1930]]. aastaks muudeti nimi ümber Sõjamuuseumiks.
[[1940]]. aastaks oli muuseumis peaaegu 10 000 erinevat eksponaati, mis sisaldasid relvi, [[mannekeen]]e Vabadussõja vormidega, Punaarmeelt trofeedena saadud väeosalipud, samuti sõjakaardid ja ülemjuhataja sõjakabineti sisustus. Eraldi olid ekspositsioonid pühendatu Vabadussõja kangelastele [[Anton Irv]]ele ja [[Julius Kuperjanov]]ile. Seal olid nende aumärgid. Peale kindralmajori [[Ernst Põdder]]i surma lisandusid sinna ka tema esemed.
===Okupatsiooniaeg===
| |||