Eesti keele seletav sõnaraamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P →Sõnaraamatu koostamise ajalugu: Näpuka parandus |
||
9. rida:
"Eesti keele seletava sõnaraamatu" esimene trükk "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" ilmus aastatel 1988–2007 26 vihikuna. Sõnaraamatu peatoimetajteks olid Rudolf Karelson, Valve Kullus (Põlma), Erich Raiet, Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" on koostatud peamiselt Eesti Keele Instituudis (Keele ja Kirjanduse Instituut) asuva eesti kirjakeele arhiivi põhjal. Alates 1990-ndate algusest on kasutatud ka elektroonilisi tekstikogusid. Sõnaraamatu käsikirja hakati koostama 1961. aastal, kui sõnasedeleid oli jõudnud umbes ühe miljonini. Kui 2000. aastal lõpetati käsitsi sedeldamine, oli keelekogu kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Tänaseks on eesti keele tekstikorpus kasvanud umbes 100 miljoni sõnani. Kui omaaegne sedelikogu hõlmas eeskätt näiteid ilukirjandusest, siis nüüdne elektrooniline tekstikorpus kajastab peamiselt ajakirjanduskeelt.
Sõnaraamatu eeltööna ilmus 1961. aastal “Eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu prospekt”, kus on põhjalikult selgitatud paljuski tänaseni kehtivad sõnaraamatu ülesehituse üldisi
"Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" esimesel trükil on olnud kuus peatoimetajat: Rudolf Karelson, Erich Raiet, Valve Kullus (Põlma), Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. Eeltöid ja koostamist juhtis algul Ernst Nurm, hiljem Erich Raiet (alates 1966), seejärel Tiia Valdre (1990), Valve Põlma (1990) ja Rudolf Karelson (1991). Alates 1993. a on tegevtoimetaja olnud Margit Langemets.
| |||