Gaasikromatograafia: erinevus redaktsioonide vahel

[[File:Gas chromatograph.png|300px|thumb|Gaasikromatograafilise seadme skemaatiline ehitus. Näha on kandegaasi balloon, gaasi voolu regulaator, proovi sisestus aurustisse, kolonn ja termostaat selle ümber, detektor, gaaside väljumine ning isekirjutaja, mis registreerib kromatogrammi.]]

'''Gaasikromatograafia''' (GC) on [[kromatograafia]] meetod [[lenduvus|lenduvate]] ühendite segu lahutamiseks, kus kasutatakse kandegaasi ([[vesinik|H₂]], [[lämmastik|N₂]], [[heelium|He]], [[argoon|Ar]]) voolu ainete segu kromatograafilisest täidiskolonnist[[täidiskolonn]]ist või kapillaarkolonnist läbivoolutamiseks. Lahutatav proov viiakse aurustisse ning sealt edasi kolonni gaasilisel kujul kandegaasi vooluga. Seega saab sel meetodil lahutada aineid, mis aurustuvad ilma lagunemiseta. Gaasikromatograafilisi meetodeid rakendatakse nii analüütilistel kui ka preparatiivsetel eesmärkidel ja vastavaid seadmeid nimetatakse gaasi[[kromatograaf]]ideks.

Kõige efektiivsemateks ja enamkasutatavateks on osutunud '''gaasi-vedelikukromatograafia''' (GLC) meetodid (tihti nimetatakse ka neid lihtsustatult gaasikromatograafia), kus ainete lahutamine toimub pikas klaas-klaasist või kvartskapillaariskvartsist '''kapillaarkolonnis''' (siseläbimõõduga mõni kümnendik millimeetrit ja pikkusega 10 – 50 m), mille sisepind on kaetud sobiva vedeliku (statsionaarne faas) õhukese kihiga. Selleks võivad olla mitmesuguse polaarsusega raskestilenduvad termiliselt püsivad vedelikud, nagu polüsiloksaanid, polünitriilid, polüalkoholid jt. Gaasi-vedelikukromatograafia on üks [[jaotuskromatograafia]] meetod