Relativism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{See artikkel| räägib filosoofilisest seisukohast; sõna "relativistlik" võib peale relativismi viidata ka [[relatiivsusteooria]]le}}
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2010}}
'''Relativism''' on [[filosoofia]]s mis tahes seisukoht, mis peab [[tõde]], [[tunnetus]]t, [[väärtus]]i, [[reaalsus]]t ennast või muud taolist [[relatiivne|relatiivseks]] – sõltuvaks mingist vaatekohast.
Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste [[uskumus]]te ja käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis.
==Relativismi ühisjooned==
Kõigile relativismi liikidele on ühine, et
*väidetakse, et miski (näiteks moraaliväärtused, [[ilu]], [[teadmine]], [[maitse (esteetika)|esteetika]], [[tähendus]] on [[suhtelisus|suhteline]], sõltudes mingist raamistikust või vaatekohast (näiteks individuaalsest [[subjekt]]ist, [[kultuur]]ist, [[ajastu]]st, [[keel (keeleteadus)|keel]]est, [[mõisteskeem]]ist
*eitatakse, et üksainus vaatekoht on teistega võrreldes privilegeeritud
==Relativismi liigid==
Filosoofid eristavad erinevaid relativismi liike sõltuvalt sellest, mida millest väidetakse sõltuvat. Näiteks [[moraalirelativism]] väidab, et moraaliväärtused on suhtelised, ja [[epistemoloogiline relativism]] väidab, et [[teadmine]] on suhteline. Näiteks [[moraalisubjektivism]] on moraalirelativismi vorm, mis relativeerib moraalset väärtust individuaalse subjekti suhtes.
Tänapäeva filosoofias arutatakse kõige rohkem moraalirelativismi, [[tunnetusrelativism]]i ja [[esteetiline relativism|esteetilist relativismi]].
==Relativism filosoofias ja antropoloogias==
Relativismi mõiste on tähtis nii [[filosoofia]]s kui ka [[kultuurantropoloogia]]s. Filosoofid uurivad uskumuste võimalikku sõltuvust [[keel (keeleteadus)|keel]]est, [[mõisteskeemist]] või muust sarnasest (üks näide on [[moraalirelativism]]). Antropoloogid uurivad inimeste tegelikku käitumist. Nende jaoks tähendab relativism [[metodoloogia|metodoloogilist]] hoiakut, mille puhul uurija paneb kõrvale omaenda kultuurilise kallutatuse, et püüda uskumusi ja käitumisviise mõista kohalikus kontekstis. Seda nimetatakse [[metodoloogiline relativism|metodoloogiliseks relativismiks]].
=="Poliitika kaitseks"==
Mõnikord sõnastatakse relativism teesina, et kõik vaatekohad on võrdselt kehtivad, näiteks kõik [[moraaliprintsiip|moraaliprintsiibid]] on võrdselt head ja kõik uskumused või uskumuste süsteemid on võrdselt [[tõesus|tõesed]]. Sellele saab vastu vaielda, et sel juhul on võrdselt tõene ka väide, et relativism on väär. Samuti saab sellisele relativismile ette heita, et see teeb võimatuks mõtlemisviisi täiustamise. Sellepärast ei taha kuigi paljud filosoofid end relativismiks nimetada. ▼
Relativismi pooldav [[Suurbritannia|Briti]] [[politoloogia|politoloog]] [[Bernard Crick]] kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("
Relativistideks on nimetatud näiteks [[Ludwig Wittgenstein]]i, [[Peter Winch]]i, [[Thomas Kuhn]]i, [[Richard Rorty]]t, [[Michel Foucault]]'d ja [[Jacques Derrida]]'d, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad. ▼
▲Relativismi pooldav [[Suurbritannia|Briti]] [[politoloogia|politoloog]] [[Bernard Crick]] kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("''In Defense of Politics''"), milles ta väidab, et inimestevaheline [[moraal]]i[[konflikt]] on vältimatu, seda saab lahendada üksnes [[eetika]] ning kui lahendamine leiab aset avalikult, siis tekib [[poliitika]]. Seetõttu on igasuguse [[moraalifilosoofia]] keskmes [[vaidluste lahendamine]], [[kahju vähendamine]], [[vahendamine]] ja [[rahuloomine]]. See artikkel on mõjutanud [[feminism|feministe]] ja hiljem [[rohelised|rohelisi]].
==Relativism ja relatiivsusteooria==
Väidet "Kõik on suhteline" on ekslikult omistatud [[Albert Einstein]]ile, kuid tema [[relatiivsusteooria]] järgi tuleb just välja, et [[valguse kiirus]] [[vaakum]]is on absoluutne.
==Absoluutsete väärtuste kriitika==
Relativism kritiseerib üksikute eetiliste väärtuste, näiteks [[vabadus]]e, [[õiglus]]e, [[kord|korra]], [[sallivus]]e, [[armastus]]e või [[lihtsus]]e absoluutseks kuulutamist, väites, et ühekülgsel ja liialdatud kasutamisel muutuvad need ebainimlikeks ning et ainult mõistlik tasakaal eri väärtuste vahel võib viia heade ja inimväärsete oludeni.
==Relativismi vastuolulisus==
Tavaline argument relativismi vastu tõstab esile, et relativism on seesmiselt vastuoluline. Väide "Kõik on suhteline" on kas suhteline või absoluutne. Kui see väide on suhteline, siis peab maailmas olema midagi absoluutset. Ja kui see väide on absoluutne, siis ta on ise näide tõest, mis ei ole suhteline.
▲Mõnikord sõnastatakse relativism teesina, et kõik vaatekohad on võrdselt kehtivad, näiteks kõik [[moraaliprintsiip|moraaliprintsiibid]] on võrdselt head ja kõik uskumused või uskumuste süsteemid on võrdselt [[tõesus|tõesed]]. Sellele saab vastu vaielda, et sel juhul on võrdselt tõene ka väide, et relativism on väär. Samuti saab sellisele relativismile ette heita, et see teeb võimatuks mõtlemisviisi täiustamise. Sellepärast ei taha kuigi paljud filosoofid end relativismiks nimetada.
==Tunnetusrelativism==
Filosoofias on relativismi all tavaliselt silmas peetud seisukohta, mille järgi pole olemas [[absoluutne tõde|absoluutset tõde]] (või see on [[tunnetamatus|tunnetamatu]]) ja [[tunnetus]] on [[relatiivsus|relatiivne]]. See seisukoht jääb [[dogmatism]]i ja [[skeptitsism]]i vahele.
[[Immanuel Kant]] jõuab sellise relativismini: [[absoluut|absoluudini]] ([[asi iseeneses|asjad iseeneses]], [[noumenon]]id) pole [[tunnetus]]el võimalik jõuda, sest ta ei saa väljuda oma aprioorse konstitutsiooni raamest. ▼
==Moraalirelativism==
41. rida:
==Teadusrelativism ehk epistemoloogiline relativism ==
Teadusrelativism väidab, et [[teaduslik tõde]] luuakse järjestikuste lähendustena.
==Relativiste==
▲Relativistideks on nimetatud näiteks [[Ludwig Wittgenstein]]i, [[Peter Winch]]i, [[Thomas Kuhn]]i, [[Richard Rorty]]t, [[Michel Foucault]]'d ja [[Jacques Derrida]]'d, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad.
==Ajalugu==
Tunnetuse relatiivsuse idee leidub paljudel filosoofidel. Relatiivsusest hakkasid esimesena rääkima [[sofist]]id. [[Protagoras]] ütles: "[[Inimene on kõikide asjade mõõt]]". Tajutakse mitte absoluutselt, vaid üksiku inimese suhtes või inimese suhtes üldse. Seevastu [[Sokrates]] ja [[Platon]] rõhutasid [[mõiste]]te ja [[idee]]de üldkehtivust. [[Skeptikud]] rõhutasid tunnetuse sõltuvust asjaoludest ega möönnud absoluutset teadmist. Ka [[Boethius]] võttis arvesse inimese vaimse eripära mõju tunnetusele ([[Filosoofia lohutus]] V)
[[Charles Bonnet]] ütleb: "Substantsid on meile teada ainult oma suhete poolest meie võimetega: teistsuguste võimetega olendid näevad neid teistes suhetes. Aga kõik suhted, milles substantsid erinevatele olenditele ilmnevad, on väga reaalsed, sest nad tulenevad substantside olemusest endast, mis on kombineeritud neid taipavate olendite olemusega." ([[Essai analytique sur les facultés de l'âme]], eessõna, lk XXIII). [[Jean le Rond d'Alembert]]i järgi me tunnetame ainult nähtumuste suhteid. [[Johann Christian Lossius]] nimetab igasugust [[tõde]] ainult asjade suhteks meiega. Tunnetus on relatiivne, seda määrab meie organisatsioon ([[Physische Ursachen des Wahren]]). Ka [[Adam Weishaupt]] rõhutas kõigi meie tunnetuste relatiivsust, sõltuvust meie organisatsioonist ([[Über Materialismus und Idealismus]]). Sarnased vaated olid hiljem [[Auguste Comte]]'il: "Igasugune olevate seesmise loomuse, nende esma- ja lõpp-põhjuste jne uurimine peab ilmselt olema alati absoluutne, kuna aga igasugune nähtumuste üksikute seaduste uurimine on silmapaistvalt relatiivne, ilma et täpne reaalsus võiks kunagi mingil moel täielikult ilmsiks saada." ([[Philosophie des sciences]])
▲[[Immanuel Kant]] jõuab
[[Georg Friedrich Wilhelm Hegel]]il on [[absoluut|absoluudi]] sees omamoodi metafüüsiline relativism.
[[Johann Friedrich Herbart]] ütleb: "Me elame kord juba suhetes ega vaja midagi enamat". Me tunnetame ainult omal moel asjade ("reaalide") vahelisi vahekordi.
[[Herbert Spencer]] rõhutab "meie mõtlemise relatiivsust". Igasugune tunnetus on relatiivne, me elame suhtes, absoluut on tunnetamatu.
[[Ernst Laas]] ütleb, "et kõik ruumilised ja ajalised asjad on ainult relatiivsed, on suhtes omavahel ja viimaks kõik koos kunati aprehendeerivate subjektide keskse kohaga" ([[Idealismus und Positivismus]]).
[[Wilhelm Dilthey]] järgi saab tunnetus vaid "tuvastada osasisude konstantseid suhteid, mis looduseelu mitmekesistes kujudes korduvad" ([[Einleitung in die Geisteswissenschaften]]).
[[Alois Riehl]]i järgi ei ole relatiivne "mitte subjekti olemine, vaid tema subjektolemine, mitte objektide olemine, vaid nende objektolemine". Meie tunnetus on relatiivne asjade laadi, mitte nende eksistentsi suhtes. ([[Der philosophische Kritizismus und seine Bedeutung für die positive Wissenschaft]]).
Relativistlikel seisukohtadel olid ka [[Friedrich Albert Lange]], [[Friedrich Nietzsche]], [[Hermann von Helmholtz]], [[Georg Simmel]] ja [[Rudolf Goldscheid]].
Individuaalset ja spetsiifilist (liigi-)relativismi eitab [[Edmund Husserl]]: "Mis on tõene, see on absoluutne, on "iseeneses" tõene" ([[Logische Untersuchungen]]).
Moraalirelativismi kui absoluutsete, iseenesest olemasolevate normide, väärtuste ja eesmärkide eitust pooldas [[Erich Adickes]].
==Vaata ka==
| |||