Toomas Liiv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
lisandusi
toim
3. rida:
Toomas Liiv lõpetas [[Tallinna Reaalkool]]i 1965. aastal ning [[Tartu Ülikool]]i 1970. aastal eesti filoloogina.
 
Liiv töötas [[Tallinna Ülikool]]i eesti kirjanduse õppetooli juhataja ja kirjandusprofessorina, õpetades mitmeid Eesti luuletajaid ja kirjandustegelasi (nt [[Jaak Urmet]], [[Jürgen Rooste]], [[Ivar Sild]]). Teadlasena uuris ta peamiselt eesti [[novell]]i [[20. sajand]]il (1920ndail ja 1930ndail). Aastal [[1981]] võeti Liiv vastu [[Eesti Kirjanike Liit]]u. [[2003]] pälvis ta [[Kultuurkapitali kirjanduspreemia]].
 
Kirjanduses debüteeris Liiv [[1965]] proosapalaga "Jõe ääres", luuletajana äratas tähelepanu tema tsükkel "Kase põlemine" luulekogus "[[Närvitrükk]]" (koos [[Jüri Üdi]], [[Johnny B. Isotamm]]e ja [[Joel Sang]]aga [[1971]]). Liivi esikkogust "Kurbus vikerkaarest" on üks tuntumaid luuletus "Luigele kes tappis tanki".
9. rida:
"[[Eesti kirjanike leksikon]]" nimetab Liivi 1970. aastate silmapaistvamate luuletajate seas kõrvuti [[Viivi Luik|Viivi Luige]] ja [[Juhan Viiding]]uga. [[Kalev Kesküla]] sõnul oli ta "romantilise eneseiroonia kehastus eesti luules", kes dekonstrueeris poeesiat; aastatega kasvas tema luules iroonia osakaal. Liiv oli ka üks Eesti viljakamaid kirjanduskriitikuid.
 
Aastal [[1981]] võeti Liiv vastu [[Eesti Kirjanike Liit]]u.
 
Aastal [[2003]] sai ta [[Kultuurkapitali kirjanduspreemia]].
 
== Teosed ==