Puhta mõistuse kriitika: erinevus redaktsioonide vahel

[[Kaliningrad|Königsberg]]i filosoof kirjutas selle teose oma [[kolm kriitikat|kolmest kriitikast]] esimesena (järgnesid "[[Praktilise mõistuse kriitika]]" ja "[[Otsustusvõime kriitika]]"). "Puhta mõistuse kriitikaga on seotud veel "[[Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena]]" ([[1783]]).

Käesolevas artiklis on aluseks peamiselt teine trükk.<ref>Nagu kirjanduses tavaks, tsiteeritakse "Puhta mõistuse kriitikat" siin orginaalpaginatsioonioriginaalpaginatsiooni järgi. Kui leheküljenumbri ees on A, on tegu esimese trükiga, kui B, siis teise trükiga.</ref>

"Puhta mõistuse kriitika" on Immanuel Kanti filosoofias põhjapanev pöördepunkt. Varajane Kant oli oma õppejõudude mõjul [[ratsionalism|ratsionalist]]. Ta tegeles [[loodusteadus]]like küsimustega ja [[Isaac Newton]]i füüsikaga. Tema varajase perioodi peateos on "[[Üldine looduslugu ja taevateooria]]", milles ta töötas välja [[Kanti-Laplace'i teooria]]na tuntud teooria [[Päikesesüsteem]]i ja [[kosmos]]e tekkimise kohta, mida tunnustasid ka astronoomid ning mis oli aktuaalne üle saja aasta.

Kuigi on tavaks olnud paigutada järsk pööre Kanti metafüüsilistes vaadetes umbes aastasse 1772, oli tema kaugenemine [[Christian Wolff]]i filosoofiast palju pikaajalisem protsess. See ilmneb juba tema magistritöös "[[Principiorum primorum cognitionis metaphysicae nova dilucidatio]]" ('Metafüüsilise tunnetuse algprintsiipide uus selgitus'; [[1755]])I, mis oli tema esimene puhtfilosoofiline kirjutis.