Märt Laarman: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
13. rida:
| Tegevusala = Maal, graafika, samuti eesti keele ja kirjanduse õpetaja
| Kunsti õppinud =
| Kunstivool = ekspressionism, kubism, realismi mõjud
| Tuntud teoseid =
| Patroonid =
28. rida:
Märt Laarman õppis [[Araku]] (Kääriku) koolis Kaarlis aastatel [[1904]]–[[1907]] ja [[Otepää Haridusseltsi Progümnaasium]]is [[1908]]–[[1912]]. Aastal [[1912]] ühines Laarman [[Rakvere Õpetajate Seminar]]iga. Peale seda õppis ta Tartu Ülikooli Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel, kus sai ta hariduse, et olla gümnaasiumides eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kellena ta tegutses peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani. Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast pidevalt erinevatel kursustel, näiteks [[1916]]. aastal [[Eesti Kunstiselts]]i joonistuskursusel, kus üheks juhendajatest oli [[Nikolai Triik]]. Nagu oleks veel vähe olnud, siis kõige selle kõrvalt jõudis Laarman toimetada aastatel 1926-27 «Eesti Kunsti Aastaraamatut», aastal 1928 Eesti Kunstnikkude Ryhma programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», 1928-29 aastal noorsooajakirja «Taie» ning avaldas kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades «Olion», «Looming», «Kunst ja Kirjandus».
1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli tema kui maalikunstniku õitseaeg. [[E. Viiralt]]i, [[A. Vabbe]] ja [[J.Vahtra]] kõrval oli just tema see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma loomingu ja sõnavõttudega värskust , innovaatilisust ja uudsust. Tema nendel aastatel loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. Need olid kubistlikud tööd, kus ei ole mingeid tundevälgatusi - kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastatel rikastas Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili, mille üheks heaks näiteks on kolme kunstniku (A. Akberg, M. Laarman, H. Olvi) näituse kataloog aastal 1926, kus on ilmselgelt näha rühmituse "Bauhaus" mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ja oluliseks saij kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida erinevaid fondi suurusi, horisontaalne kirjapilt vaheldub vertikaalsega ja nii edasi. Laarman toob ühena esimestest eestis oma kujundustesse sisse fotokunsti. 1923 loodi Eesti Kunstnikude Rühm, millega Märt Laarman samal aastal ka ühines ja oli seal juhtivaks kunstnikuks ja teoreetikuks. Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923 aastal loodud puulõikes "Sadam".▼
▲1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli tema kui maalikunstniku õitseaeg. [[E. Viiralt]]i, [[A. Vabbe]] ja [[J.Vahtra]] kõrval oli just tema see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma loomingu ja sõnavõttudega värskust , innovaatilisust ja uudsust. Tema nendel aastatel loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. 1923 loodi Eesti Kunstnikude Rühm, millega Märt Laarman samal aastal ka ühines ja oli seal juhtivaks kunstnikuks ja teoreetikuks. Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923 aastal loodud puulõikes "Sadam".
1940. aastatel töötas Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sellel ajal formalismis ehk eemaldumist tolleaegsest kunstiringkonnast, mida võib vaidlustada sellega, et ta oli tollal tegelikult üks viljakamaid raamatukunstnikke andes välja üle 40 teose, millest parimateks näideteks võib pidada aastal 1946 välja antud Fr. Tuglase "Elu ja kangastused" ja 1948 välja antud Lydia Koidula "Valik luulet".
| |||