Budism: erinevus redaktsioonide vahel

Budha õpetuse ehk budaluseBudismi põhiseisukohad on esitatud Buddha esimest jutlust kajastavas tekstis "[[Seadmuseratta käimapanemine]]" (eesti keeles "Budismi pühad raamatud" 1. Tartu, 2004, tõlkinud [[Linnart Mäll]]), mille vaateid jagavad kõik budalusebudismi koolkonnad. Seal räägib Buddha [[neli õilsat tõde|neljast õilsast tõest]]; need on:

1. Tõdetõde kannatusest,

2. Tõdetõde kannatuse põhjusest,

3. Tõdetõde kannatuse lakkamisest ja

4. Tõdetõde kannatuse lakkamisele viivast teest.

See tee on [[õilis kaheksaosaline tee]]. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi: andumist naudingutele ja enesepiinamisele, kesktee mõnu ja valu vahel.

BudaluseBudismi aluseks on tõdemus, et on olemas [[kannatus]] ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda – kuna kannatusel on põhjus. Selleks põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on Õilisõilis Kaheksaosalinekaheksaosaline Teetee. Kogu edaspidist budalikubudistliku mõtte arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti aga just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

India teiste mõttesuundadega sarnased on budalusesbudismis ka teo (skr ''[[karma]]'') ja teovilja (skr ''karmaphala'') mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas halvad või head. Inimene saab aga valida, milliseid tegusid ta teeb ja seetõttu oma teovilja määrata. Buddhad ja pühakus (bodhisattvad) on teo ja teovilja seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvusliku tekkimise sünonüümiks on [[tühjus|tühjuse]] (sanskriti ''śūnyatā'') mõiste, mille järgi seadmustel puudub püsiv omaolek (skr ''svabhāva''). Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima, ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb - kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budalusbudism rumaluse ehk teadmatuse aluseks. Seega kannatuse põhjustajaks.

Tühjuse mõiste teiseks väljenduseks on isetus (skr ''anātman''), mis samuti viitab seadmuste püsiva omaoleku ehk ise puudumisele. Inimese kirjeldamisel tähendab see, et puudub see, mida nimetatakse iseks ehk minaks. "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr ''skandha'') kogum. Selle pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse aga budalusesbudismis kannatuse põhjuseks.

Kolm kalliskivi (skr ''triratna'') on budalusesbudismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat pühadustobjekti: Buddha,virgunu Dharmaehk ja Sanghabuddha, seadmus ehk: Tark,dharma Õpetusja jakogudus ehk Kogudussangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks (skr ''triśaran.a'') ja nende kaitse alla minekut samastatakse budalusebudismi vastuvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme pühaduseinstitutsiooni vastu.

Buddha all mõeldakse siin eelkõige budalusebudismi alusepanijat, ajaloolist Buddha Šākjamunit, teda kui Õpetajat. Seadmus on Buddha õpetus, nii see, mis omistatakse otseselt Buddhale, kui ka seda selgitavkommenteeriv kirjandus. Koguduse all mõeldakse eelkõige õpetajaid ja pühakuid (bodhisattvaid), aga ka kõiki budalasibudiste ja hüvesõprasidhüvesõpru.

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha ühesbudismi tuntumasehk pühakirjastuntuimas tekstis "[[Dhammapada]]". Seetõttu on just meele muutmine oluline teel virgumisele. Meetodeid meele muutmiseks on aga loendamatult. Neid on aja jooksul kadunud ning neid tekib pidevalt ka juurde. Buddha ei andnud oma õpilastele abstraktseid teadmisi, vaid suunas neid lähtuvalt igaühe meeleseisundist. Nii tekkis palju erinevaid õpetusi ja traditsioone. Mõned põhimõtted on aga säilinud üsna sarnastena pea kõigis budismi vooludes.

Brahmaseisund (skr ''brahmavihāra'') on budalusebudismi eetikas oluline nelja kõlbelise kategooria üldnimetus. See hõlmab kaastunnet, sõbralikkust, rõõmu ja võrdset suhtumist. Need neli, eelkõige aga kaastunne, on olulised eetilised põhimõttedprintsiibid, aga ka harjutused meele muutmisel. Meel, mis on teiste suhtes kaastundlik ja sõbralik, unustab enda mina, mis on kõikide kannatuste põhjus.

BudalusesBudismis tekkis suurelt osalt india mütoloogia põhjal oma mütoloogia ja kosmoloogia. BudaluseBudismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse tihti ringina ehk olemisrattana (skr ''bhavacakra''). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk preetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budalusebudismi järgi kannatuste maailma., Kuigikuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele.

BuddhaBudismi järgijaid nimetatakse koguduseks (sanskr ''sangha''). Algne sangha kujunes Buddha õpilastestjärgijatest. Selle liikmed loobusid Buddha eeskujul ilmalikust elust ning hakkasid kerjusmunkadeks ja -nunnadeks. Kloostri kogukondKloostrikogukond on jäänud budalusebudismi keskmeks läbi sajandite ja on seda tänini.

Munkadel puudus vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk oli vägaviidud väikemiinimumini. Toitu tuli kerjata ja kehtis tsölibaat. Elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt traditsioonile, nunnadel on reegleid rohkem). Varased mungad olid ka rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sankr ''vihāra''), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā.

Juba Buddha eluajal kujunes välja ka ilmalik järgijas- ja toetajaskond. Algselt kuulusid ilmalike hulka eeskätt jõukad linnakodanikud, kes moodustasid Buddha ajal majandusliku ja poliitilise eliidi. Nende ülesandeks oli eelkõige koguduse majanduslik toetamine. Nad järgisid igapäevaelus Šākjamuni õpetust, mille keskme moodustasid ilmalikele mõeldud käitumisjuhised. Hiljem tõusis ka ilmalike seast tuntud õpetajaid ning ilmalike roll on erinevates budalikesbudistlikes kultuurides olnud erinev.

Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel peale Buddha [[parinirvaana|parinirvaanat]] hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budalusebudismi [[budalusebudismi suurkogu|suurkogudel]], mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli.

2. saj lõpul või 1. saj e.m.a hakati budabudistlikke pühakirjasidtekste üleskirja kirjutamapanema. Esimeseks pühakirjakskirjapandud tekstiks oli tõenäoliselt ''Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra'' (Kaheksatuhanderealine ületava mõistmise suutra). Selle järel kirjutati üles ka ''[[Tripitaka]]'' e "Kolmikkorv".

Tripitaka paalikeelne variant ''Tipitaka'' on tänini tervikuna säilinud budalikestbudistlikest pühakirjadestkaanonitest vanim. [[Tipitaka]] koostati pärimuse järgi juba esimesel budalusebudismi suurkogul vahetult peale Buddha surma. Ilmselt aga sisaldab see hulgaliselt hilisemaid lisandusi ja toimetajatööd. Tänapäeval on Tipitaka [[theravaada]] koolkonna pühakiri, mis osaliselt kattub ka teiste koolkondade pühakirjadega.

Kuna erinevate Buddha järgijate versioonid tema õpetusest lahknesid, tekkisid ka mitmed koolkonnad. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. saj e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda: [[hinajaana]] ja [[mahajaana]]. Selle põhjuseks võib pidada lõhet konservatiivsema ja vabameelsema suhtumise vahel Buddha õpetusse ja selle tõlgendamisseinterpreteerimisse. Vabameelsemat ja universaalsemat suunda esindas algselt ''[[Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra]]''. Selle pooldajad ise nimetasid end mahajaanaks e suureks sõidukiks.

Mahajaana pooldajad leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma, mida pimesi korrata, vaid et see peab olema arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaanale vastuseisvaid konservatiivseid koolkondi hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjasidpühakirjatekste – mahajaana suutraid.

I at jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige hinajaana budalusbudism, millest tänaseks on säilinud vaid üks koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga pääses mõjule mahajaana suund, mis on jagunenud paljudeks koolkondadeks.

I at teisel poolel tekkis Indias veel üks budalusebudismi suund, [[vadžrajaana]] ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad tantrad. Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budalusesbudismis.

Viimane aastasada on teinud Buddha õpetusebudismi populaarseks ka Läänes. Kloostreid, templeid ja budabudismi keskusi on rajatud enamikes Euroopa maades, Ameerikas ja Austraalias. Buddha õpetusBudism on õppekavas mitmetes Lääne ülikoolides.

==BudalusBudism Eestis==

20. sajandi esimesel poolel tegutses Eestis ja Lätis budalusebudismi kuulutajapropageerija [[Karl Tõnisson]] ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes rändas enne Teist maailmasõda Taisse ja seejärel Birmasse, kus ta ka budabudistliku mungana suri.

Budoloog [[Alexander Staël von Holstein]] (1877–1937) ja filosoof krahv [[Hermann von Keyserling]] (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada budalikubudistliku kultuuri alusepanijateks Eestis, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit.

Kuna budalusebudismi levikul on oluline just Buddha õpetuse kättesaadavus emakeeles, siis võib tegelikust eesti budalusebudismi algusest rääkida 1960ndate lõpul ja 1970ndatel.

Sündmuseks eesti budalusebudismi ajaloos võib pidada Eestimaa Budistliku Vennaskonna rajamist Vello Väärtnõu poolt 1982. aastal Tallinnas. Vennaskonna esmane eesmärk oli rajada Nyingmapa koolkond ja traditsioon Eestisse.Budistliku Budaliku päranditraditsiooni taastamise soov Eestis oli Väärtnõul juba 1970. aastatel, kuna Tõnissoni poolt Eestisse toodud gelukpa traditsioon oli kaotanud enda järgnevuse.

[[Linnart Mäll]]i tõlkes on ilmunud mitmed budabudismi pühakirjadalustekstid: Seadmuseratta käimapanemine (2004), Dhammapada (1977, 2004), Teemantsuutra (1975, 2005), Südasuutra (1989, 2005), Šāntideva Bodhitšarjāvatāra jpt tekstid. Üksikuid tekste ja katkendeid on tõlkinud ka [[Andres Herkel]], [[Maret Kark]], [[Märt Läänemets]], [[Teet Toome]]. L. Mäll pani aluse ka budalusebudismi teaduslikule uurimisele Eestis ning tema toimetamisel ilmus ka Ida mõtteloo leksikon (2006).

BudalikestBudistlikest ühingutestorganisatsioonidest tegutsevad praegu [[Eesti]]s [[Eesti Budistlik Kogudus]] ehk Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Eesti Njingma, Eesti Dzogchen Ühing, [[Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus]], Lääne BudalikuBudistliku Vennaskonna Sõprade kohalik osakond, [[Budismi Instituut]] ja [[Eesti-Tiibeti Kultuuriselts]]. Tallinnas on budabudistlik tempel.