Erinevus lehekülje "Budism" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 25 baiti ,  11 aasta eest
P
Buddha õpetas suuliselt ja tema õpetust anti algul samuti edasi suuliselt. Juba esimestel sajanditel peale Buddha [[parinirvaana|parinirvaanat]] hakkasid Buddha sõna erinevate versioonide ning tõlgenduste põhjal kujunema koolkonnad. Buddha jutlused ning munga- ja nunnakoguduste elureeglid kanoniseeriti budismi [[budismi suurkogu|suurkogudel]], mida poole tuhande aasta jooksul toimus neli.
 
2. saj lõpul või 1. saj e.m.a hakati budistlikkebuda tekstepühakirjasid kirjaüles panemakirjutama. Esimeseks kirjapandud tekstikspühakirjaks oli tõenäoliselt ''Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra'' (Kaheksatuhanderealine ületava mõistmise suutra). Selle järel kirjutati üles ka ''[[Tripitaka]]'' e "Kolmikkorv".
 
Tripitaka paalikeelne variant ''Tipitaka'' on tänini tervikuna säilinud budistlikestbudalikest kaanonitestpühakirjadest vanim. [[Tipitaka]] koostati pärimuse järgi juba esimesel budismibudaluse suurkogul vahetult peale Buddha surma. Ilmselt aga sisaldab see hulgaliselt hilisemaid lisandusi ja toimetajatööd. Tänapäeval on Tipitaka [[theravaada]] koolkonna pühakiri, mis osaliselt kattub ka teiste koolkondade pühakirjadega.
 
Kuna erinevate Buddha järgijate versioonid tema õpetusest lahknesid, tekkisid ka mitmed koolkonnad. Aja jooksul toimus mitmeid jagunemisi. Umbes 1. saj e.m.a toimus lahknemine, mille tulemusel tekkis kaks suunda: [[hinajaana]] ja [[mahajaana]]. Selle põhjuseks võib pidada lõhet konservatiivsema ja vabameelsema suhtumise vahel Buddha õpetusse ja selle interpreteerimissetõlgendamisse. Vabameelsemat ja universaalsemat suunda esindas algselt ''[[Aštaśāhasrikā-prajñāpāramitā-sūtra]]''. Selle pooldajad ise nimetasid end mahajaanaks e suureks sõidukiks.
 
Mahajaana pooldajad leidsid, et Buddha sõna ei saa olla muutumatu dogma, mida pimesi korrata, vaid et see peab olema arenev ja avatud uutele tõlgendusvõimalustele. Mahajaanale vastuseisvaid konservatiivseid koolkondi hakati nimetama hinajaanaks ehk väikeseks sõidukiks. Mahajaana pooldajad lõid järjest juurde uusi pühakirjatekste – mahajaana suutraid.
 
I at jooksul levis budism paljudes Aasia maades, teisenedes oma eripäradega rahvuslikeks suundadeks ja koolkondadeks. Lõuna- ja Kagu-Aasias jäi püsima eelkõige hinajaana budismbudalus, millest tänaseks on säilinud vaid üks koolkond – theravaada. Kesk-, Sise- ja Ida-Aasias aga pääses mõjule mahajaana suund, mis on jagunenud paljudeks koolkondadeks.
 
I at teisel poolel tekkis Indias veel üks budismi suund, [[vadžrajaana]] ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad tantrad. Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budismis.
 
I at teisel poolel tekkis Indias veel üks budismi suund, [[vadžrajaana]] ehk teemantsõiduk, mille raames tekkisid oma kanoonilised pühakirjad tantrad. Vadžrajaana sai hiljem domineerivaks suunaks tiibeti budismisbudaluses.
 
==Budaluse levik==
78

muudatust