Vineer: erinevus redaktsioonide vahel

Välitingimustesse sobib niiskus- ja veekindel kasevineer, selle saamiseks kasutatakse veekindlaid liime. Välisvineeri puhul tarvitatakse ilmastiku- ja niiskuskindlat liimi – vineer allub niiskusele vähem kui puit. Kui kanda vineerile pinnakate, talub see niiskust veel paremini ja näiteks betoonivalu raketise kasutuskordade arv suureneb. Lisaks tulevad valupinnad siledamad. Välistingimustes ja niisketes ruumides kasutatava vineeri ääri tuleb kaitsta vastava erivärvi või muu sobivaga. Kui vineerplaadid on soovitud mõõtu lõigatud, tuleks horisontaalpinnad 45-kraadise nurga alla freesida. Fassaadivineerina seda kasutada ei saa, sest puudub ultraviolettkiiri ärapeegeldav kiht. See tähendab seda, et vineer peab küll niiskusele ja temperatuurimuutusele vastu, aga võib päikese toimel värvi muuta. Selleks, et vineeri hoone [[fassaad]]il viimistlusmaterjalina kasutada, võtta niiskuskindla vineeri ja seda eelnevalt tööstuslikult töödelda – katta fenooli- ehk filmikihiga (valmistatakse erineva paksusega ja paljudes erinevates värvitoonides) ja vineeriplaadi servad värvida ilmastikukindla värviga. Tähtsaim fassaadivineeri kestmise juures on niiskuse mittesattumine vineerikihtide vahele. Vineeri ei tohi objektil enam lõigata ning kruvipeade ja vineeri vahel peaks kasutama kummitihendiga seibe. Paigaldamisel tuleks silmas pidada ka seda, et vineer vajab küllaltki suurt paisumisruumi ja sellepärast tuleks plaatide vahele jätta 5–10 mm [[vuuk]]. Pärast servade pehmendamist ja vineeri lihvimist võib seda viimistleda [[peits]]i, laki või [[värv]]iga. Kruvide asemel saab kasutada ka klambreid.

 

Toorik, millest hakatakse vineeri tegema, peaks olema mõõdus diameeter kuni 200 mm ja pikkus 1...2 m.