Erinevus lehekülje "João Bernardo Vieira" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (robot lisas: lb:João Bernardo Vieira)
[[Image:João Bernardo Vieira.jpg|border|200px|right]]
'''João Bernardo Vieira''' (hüüdnimi '''Nino'''; [[27. aprill]] [[1939]] [[Bissau]] – [[2. märts]] [[2009]] Bissau) oli [[Guinea-Bissau]] vabadusvõitleja ning [[poliitik]], kolmel korral [[Guinea-Bissau president]].
 
== Iseseisvussõda ==
Vieira oli algul elektrik. Aastal 1960 astus ta iseseisvusliikumisse ''[[Partido Africano da Independência da Guiné e Cabo Verde]]'' (PAIGC), mis pidas 1974. aastani sissisõda [[Portugal]]i vastu. Aastal 1960 sai ta [[Hiina]]s sõjaväelise väljaõppe ning oli 1964 "lõunarinde" komandörina vastutav [[Guinea]]-äärse piiriala eest. Peale selle kuulus ta PAIGC-i poliitbüroosse. Aastal 1970 sai ta [[Guinea-Bissau Sõjanõukogu]] liikmena pärast iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist [[24. september|24. septembril]] [[1973]] kaitseministriks ja Rahvuskogu saadikuks ning oli 1978. aastani selle eesistuja. Aastal 1973 sai temast ka PAIGC-i peasekretär.
 
Sissikomandöri aegasest on tema hüüdnimi Nino.
 
== Esimesed presidentuurid ==
[[28. september|28. septembril]] [[1978]] sai temast [[Guinea-Bissau peaminister]], hiljem lisaks sõjaväe komandör. Halva majandusliku olukorra tõttu valitsuse populaarsus aina kahanes.
 
Veretu riigipöördega kukutas Vieira [[14. november|14. novembril]] [[1980]] president [[Luís de Almeida Cabral]] ning temast sai riigipea – üheksaliikmelise Revolutsiooninõukogu esimees. Aastal [[1981]] sai temast ka PAIGC-i esimees. Vieira riigipööre tegi ühtlasi lõpu [[Roheneemesaared|Roheneemesaarte]] tugevale mõjule Guinea-Bissau juhtimisel, mis oli saanud alguse PAIGC-i rajaja, kukutatud presidendi poolvenna, 1973 tapetud [[Amílcar Cabral]]i ajal.
 
Pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist sai 14. mail 1984 kaheks päevaks riigipeaks parlamendi eesistuja. 16. mail 1984 sai riigipeaks jälle Vieira, kes oli nüüd valitud riigipeaks ja valitsusjuhiks 15-liikmelise Riiginõukogu esimehena. Ainupartei PAIGC-i nimekiri oli aprillis 1984 saanud 96% häältest.
 
Aastal 1991 algas Guinea-Bissaus demokratiseerimine ja lubati uusi parteisid. Kui 1989 oli Vieira tagasivalimine ainult vormistamise küsimus, siis 1994 pidi ta esimest korda kandideerima demokraatlikel valimistel. Esimeses hääletusvooris 3. juulil 1994 sai Vieira 46,2% häältest ning võitis 7. augustil 1994 52,02% häältega 1989 PAIGC-ist välja heidetud [[Kumba Ialá]]d, kes oli partei ''[[Partido para a Renovação Social]]'' (PRS) kandidaat. Parlamendivalimistel, mis toimusid samuti 3. juulil ning olid pärast vabade valimiste väljakuulutamist 1991 mitu korda edasi lükatud, õnnestus PAIGC-il saada enamus.
 
Juunis 1998 algas pärast [[Guinea-Bissau relvajõud]]ude staabiülema kindral [[Ansumané Mané]] ametist vabastamist ebaseadusliku relvaäri süüdistusega 10. mail 1998 sõjaväeline riigipööre, mis aga suruti [[Senegal]]i ja Guinea vägede abiga maha. Augustis sõmiti [[Praia]]s relvarahu, mis pidas vastu oktoobri keskpaigani. Pärast lahingutegevuse taastumist kirjutasid novembris Vieira ja Mané [[Abuja]]s alla rahulepingule. Lepingu tagamiseks saadeti riiki Lääne-Aafrika Majandusühenduse ECOWAS ([[Economic Community of West African States]]) rahutagamisväed. Detsembris nimetasid Vieira vastased peaministriks Mané usaldusaluse [[Francisco Fadul]]i. Et Vieira ja Fadul ei suutnud valitsuse koosseisus kokku leppida, venis valitsuse moodustamine veebruarini 1999. Kui Guinea ja Senegal olid märtsis oma väed riigist välja viinud, kaotas Vieira peagi kontrolli. Jaanuari algusest olid taas alanud relvastatud kokkupõrked. [[6. mai]]l Vieira väed kapituleerusid. Ta ise põgenes algul Prantsusmaa, siis Portugali saatkonda. Uus juhtkond lubas tal minna eksiili Portugali, kus ta sai poliitilise varjupaiga.
 
== Viimane presidentuur ==
7. aprillik 2005 tuli Vieira eksiilist tagasi ja seadis üles oma kandidatuuri presidendivalimistel. Avalikus deklaratsioonis kahetses ta vigu ja ebaõiglust tema valitsemise ajal pärast 1980. aastat. Algul ei lubatud tal kandideerida, kuid Ülemkohus lubas kandideerida nii temal kui ka Ialál ja Fadulil.
 
Esimeses voorus 19. juunil 2005 tuli ta sõltumatu kandidaadina PAIGC-i kandidaadi [[Malam Bacai Sanhá]] järel ja Ialá ees teisele kohale. 24. juulil võitis ta teises voorus 52,35 % häältega Sanhád ning astus 1. oktoobril 2005 [[Henrique Pereira Rosa]] järglasena ametisse. Teises voorus toetas teda Ialá, kuid mitte tolle partei PRS. Üheks probleemiks oli tema pingeline vahekord 2004. aastast ametis olnud peaministri [[Carlos Gomes Júnior]]iga, kes toetas oma parteikaaslast Sanhád. Pärast esimest kohtumist valimiste järel kuulutasid mõlemad, et nad on kooseluks valmis. 29. oktoobril 2005 teatas Vieira pärast uusi konflikte Gomesi ja tema valitsuse vabastamisest. [[Aristides Gomes]], üks 14 parlamendiliikmest, kes olid oktoobris lahkunud 45-liikmelisest PAIGC-i fraktsioonist, ning üks Vieira toetajatest valimiskampaanias, määrati 2. novembril uueks peaministriks ja vannutati kohe ametisse. Parlamendis sõltusid Vieira ja Aristides Gomes Ialá parteist PRS, mis võeti uude valitsusse. Kevadel 2007 moodustas PAIGC koalitsiooni koos PRS-i ja sotsiaaldemokraatliku [[PUSD]]-iga. Uueks peaministriks sai [[Martinho Ndafa Kabi]], kelle Vieira 2008 vabastas.
 
== 2008. aasta riigipöördekatse ja mõrvamine 2009==
16. novembril 2008 peetud parlamendivalimised tõid PAIGC-ile parlamendis stabiilse kahekolmandikuse enamuse. Nädal pärast valimisi toimus presidentsi residentsi juures riigipöördekatse; Vieira ihukaitse lõi mässavad sõdurid tagasi. See halvendas Vieira ja sõjaväe juhtkonna suhteid.
 
Kui 1. märtsil 2009 tapeti staabiülem kindral [[Batista Tagme Na Wai]] sõjavägede peakorteris, tegid sõjaväelased atentaadi eest vastutavaks Vieira, kuigi tema asjassesegatusest polnud mingeid tõendeid. Järgmisel hommikul lasksid sõdurid João Bernardo Vieira maha.
 
==Välislingid==