Vikipeedia

Vassili Martinson: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P + kat
artikkel keeleliselt korrastatud, struktureeritud, andmeid lisatud
1. rida:
'''Vassili Martinson''' ([[13. september]] [[1874]] [[Tahkuranna vald]] – [[7. veebruar]] [[1955]] [[Pennsylvania]] osariik, [[USA]]) oli [[eestlased|eesti]] [[õigeusk|õigeusu]] teoloog ja raamatukogundustegelane.▼
{{keeletoimeta}}
▲'''Vassili Martinson''' ([[13. september]] [[1874]] Tahkuranna vald – [[7. veebruar]] [[1955]] [[Pennsylvania]] osariik, [[USA]]) oli [[eestlased|eesti]] [[õigeusk|õigeusu]] teoloog ja raamatukogundustegelane.
 
Ta oli aastatel [[1910]]–[[1918]] [[Peterburi Vaimulik Seminar|Peterburi Vaimuliku Seminari]] rektor. Hiljem töötas ta aastatel [[1923]]–[[1940]] [[Tartu Ülikool]]i apostlik-õigeusu teaduse õppetooli professorina.
1886–1890 õppis [[Riia Vaimulik Kool|Riia Vaimulikus Koolis]], seejärel [[Riia Vaimulik Seminar|Riia Vaimulikus Seminaris]] (1890–1896). 1900 lõpetas ta [[Peterburi Vaimulik Akadeemia|Peterburi Vaimuliku Akadeemia]]. Tema kandidaaditöö "Взаимоотношение благодати и свободы по учению отцов и учителей церкви первых 4-ых веков" tunnistati akadeemia poolt rahalise preemia vääriliseks.▼
 
==Elulugu==
1898–1900 külastas ta vabakuulajana loenguid Peterburi Arheoloogia Instituudis, 1901–1902 [[Peterburi ülikool]]i loodusteaduste osakonnas.
30. juunil 1900 määrati Vassili Martinson Peterburi Vaimuliku Seminari inspektori abiks, 20. detsembril 1902 inspektoriks, 1. jaanuarist 1910 1. septembrini 1918 oli ta selle õppeasutuse rektor. 1918–1919 õpetas [[Uus Testament|Uut Testamenti]] Petrogradi Teoloogiakoolis.▼
 
===Haridus===
1. maist 1919 1. juunini 1922 töötas V. Martinson ametnikuna Venemaa Põhja-Lääne Raudteevalitsuses, ühtlasi oli ta 1. septembrist 1920 12. juunini 1922 Petrogradi Arheoloogia Instituudi raamatukogu võõrkeelte osakonna juhataja.▼
 
Talunik Anton Martinsoni perekonnas sündinud Vassili alustas oma haridusteed Tahkuranna kihelkonnakoolis ja jätkas aastatel [[1886]]–[[1890]] õpinguid [[Riia Vaimulik Kool|Riia Vaimulikus Koolis]].
12. juunil 1922 pöördus Vassili Martinson perekonnaga Eestisse tagasi.▼
 
▲1886–1890Vaimuliku õppishariduse [[Riiaomandas VaimulikVassili Kool|RiiaMartinson Vaimulikusaastatel Koolis[[1890]]–[[1896]], seejärel [[Riia Vaimulik Seminar|Riia Vaimulikus Seminaris]] (1890–1896).ja 1900aastatel lõpetas ta[[1896]]–[[1900]] [[Peterburi Vaimulik Akadeemia|Peterburi VaimulikuVaimulikus AkadeemiaAkadeemias]]. TemaAkadeemia lõpetamiseks kirjutatud kandidaaditöö "''Взаимоотношение благодати и свободы по учению отцов и учителей церкви первых 4-ых веков''" tunnistati akadeemia poolt rahalise preemia vääriliseks.
7. augustist 1922 15. jaanuarini 1923 töötas ta [[Riigiraamatukogu]] juhataja abina. 1. jaanuarist [[1923]] asus ta ametisse [[Tartu Ülikool]]i apostlik-õigeusu dogmaatika professori kohusetäitjana, 1924. aasta põhikirja järele nimetati see ametikoht erakorraliseks professoriks. 1931 sai ta korraliseks professoriks. [[1929]]. aastast oli Tartu Ülikooli Nõukogu liige ja usuteaduskonna seminari raamatukogu juhataja. Sama aasta suvel viibis ta teaduslikul komandeeringul Türgis, Kreekas, Jugoslaavias, Poolas ja Rumeenias. 1925–1928 töötas ta usuliste oskussõnade komisjonis, 1930–1931 revideeris ta usuõpetust Eesti vene gümnaasiumides. 31. augustil 1940 vabastati ta usuteaduskonna likvideerimise tõttu Tartu Ülikooli professori kohalt.
 
Lisaks täiendas Martinson ennast aastatel [[1898]]–[[1900]] vabakuulajana [[Peterburi Arheoloogia Instituut|Peterburi Arheoloogia Instituudis]] ja kuulas aastatel [[1901]]–[[1902]] loenguid [[Peterburi Riiklik Ülikool|Peterburi Ülikooli]] füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduste osakonnas.
25. novembrist 1940 28. veebruarini 1941 töötas Vassili Martinson Tartu Ülikooli Raamatukogus, kataloogides slaavikeelseid käsikirju, 1941. aasta suvel tõlkis ta ajutise töötajana rektori kantseleis ülikooli õppejõudude diplomeid vene keelde. 1. augustist 1941 arvati ta uuesti ülikooli õppejõudude koosseisu, töötades kuni pensionile siirdumiseni 1. juulil 1943.▼
 
===Teenistus Venemaal===
[[1944]] põgenes Vassili Martinson koos perekonnaga Saksamaale, kust suundus [[1952]]. aasta algul Ameerika Ühendriikidesse. Ta elas Püha Tihhoni kloostris Pennsylvania osariigis ja töötas South Canaan Theological Seminary raamatukogu korraldajana.▼
 
▲[[30. juuniljuuni]]l [[1900]] määrati Vassili Martinson [[Peterburi Vaimulik Seminar|Peterburi Vaimuliku Seminari]] inspektori abiks, ja ülendati [[20. detsember|20. detsembril]] [[1902]] sama asutuse inspektoriks,. [[1. jaanuaristjaanuar]]ist [[1910]] [[1. september|1. septembrini]] [[1918]] oli ta sellePeterburi õppeasutuseVaimuliku Seminari rektor. 1918–1919 õpetas [[Uus Testament|Uut Testamenti]] Petrogradi Teoloogiakoolis.
 
Nii inspektori kui ka rektorina luges ta seminari vanematel, V ja VI kursusel Uue Testamendi loenguid. Sama ainet õpetas ta ka bolševike poolt seminari sulgemise järel asutatud Petrogradi hingekarjaste koolis septembrist 1918 septembrini 1919.
 
Vassili Martinsonil oli preestripühitsus ja hiljem kandis ta [[ülempreester|ülempreestri]] aunimetust, kuid tema teenistuskirjades ja ametlikus elulookirjelduses ei ole pühitsemise kuupäeva mainitud.
 
▲[[1. maistmai]]st [[1919]] [[1. juuninijuuni]]ni [[1922]] töötas V. Martinson ametnikuna Venemaa Põhja-Lääne Raudteevalitsuses, ühtlasija oli taühtlasi [[1. september|1. septembrist]] [[1920]] [[12. juuninijuuni]]ni [[1922]] Petrogradi Arheoloogia Instituudi raamatukogu võõrkeeltevõõrkeelse kirjanduse osakonna juhataja.
 
▲12. juunil 1922 pöördus Vassili Martinson koos perekonnaga Eestisse tagasi [[Eesti]]sse.
 
===Teenistus Eestis===
 
[[7. august]]ist [[1922]] [[15. jaanuar]]ini [[1923]] töötas Vassili Martinson [[Riigiraamatukogu]] juhataja abina.
 
Seoses [[Tartu Ülikool]]i apostlik-õigeusu dogmaatika professori [[Karp Tiisik]]u surmaga juunis 1922 nimetas [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik]]u Sinod Martinsoni samal aastal ametlikuks kandidaadiks professori ametikohale. Tema ametisse valimine venis, sest Martinsonil puudus ilmalik [[akadeemiline kraad]] ja tema senised teadustööd olid Eestisse naasmisel jäänud maha Petrogradi.
 
[[1. jaanuar]]ist [[1923]] asus ta ametisse [[Tartu Ülikool]]i apostlik-õigeusu dogmaatika professori kohusetäitjana, ülikooli põhikirja muutmisel nimetati see ametikoht [[1. juuni]]st [[1924]] erakorraliseks professoriks. [[21. mai]]l [[1931]] valis usuteaduskond Martinsoni korraliseks professoriks.
 
Jaanuaris [[1925]] liideti seni teaduskondliku kuuluvuseta tegutsenud õigeusu õppetool [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskonnaga]].
 
Alates [[1929]]. aastast oli Vassili Martinson usuteaduskonna seminari juhataja. [[1935]]. aastal valiti ta ka usuteaduskonna nõukogu liikmeks ja alates märtsist [[1937]] oli ta ühtlasi usuteaduskonna sekretär.
 
Suvel 1929 viibis ta ülikooli toetusel teaduslikus lähetuses [[Türgi]]s, [[Kreeka]]s, [[Jugoslaavia]]s, [[Rumeenia]]s, [[Tšehhoslovakkia]]s ja [[Poola]]s.
 
Õppejõu tegevuse kõrvalt osales ta aastatel [[1925]]–[[1928]] usuliste oskussõnade komisjonis ja revideeris aastatel [[1930]]–[[1931]] revideeris ta usuõpetust Eesti vene gümnaasiumides. Ta osales aktiivselt Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukogude ja komisjonide töös ning oli aktiivne karskusliikumise propageerija.
 
Sügisel [[1939]] pikendati vanusepiirini jõudnud professor Martinsoni ametiaja kestvust sobiva järglase puudumise tõttu veel viie aasta võrra. Kuid pärast kommunistide võimuletulekut [[31. august]]il [[1940]] usuteaduskond likvideeriti ja ta vabastati professori ametist.
 
▲[[25. november|25. novembrist]] [[1940]] [[28. veebruariniveebruar]]ini [[1941]] töötas Vassili Martinson [[Tartu Ülikooli RaamatukogusRaamatukogu]]s, kataloogides slaavikeelseid käsikirju, 1941. aastaKevadel ja suvel 1941 tõlkis ta ajutise töötajana rektori kantseleis ülikooli õppejõudude diplomeid vene keelde. 1. augustist 1941 arvati ta uuesti ülikooli õppejõudude koosseisu, töötades kuni pensionile siirdumiseni 1. juulil 1943.
 
[[1. august]]ist [[1941]] arvati ta uuesti ülikooli õppejõudude koosseisu, kuid sama aasta [[15. oktoober|15. oktoobrist]] otsustas ülikooli nõukogu õigeusu õppetooli likvideerida. Kuna [[Eesti Omavalitsus]] ei leidnud esialgu võimalust talle pensionit maksta, töötas ta professorina veel kuni [[1. juuli]]ni [[1943]], mil ta pensioneerus.
 
===Eksiilis===
 
▲[[1944]]. aastal põgenes Vassili Martinson koos perekonnaga Saksamaale[[Saksamaa]]le, kust suundus [[1952]]. aasta algul [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikidesse]]. TaSeal elas ta [[Pennsylvania]] osariigis [[South Canaan]]is paiknevas Püha Tihhoni õigeusu kloostris Pennsylvania osariigis ja töötas Southkloostri Canaanjuures tegutsenud Theologicalvaimuliku Seminaryseminari raamatukogu korraldajana.
 
==Isiklikku==
 
Vassili Martinson oli abielus Vera Voskressenskajaga (sündinud [[1880]]). Nende abielust sündis poeg, kellele pandi samuti nimeks Vassili (sündinud [[1907]]).
 
==Allikad==
 
*Eesti Ajalooarhiiv, f 2100, n 2, s 615. Professor Vassili Martinsoni isiklik toimik.
 
==Välislingid==
 
*[http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=2134 Vassili Martinson biograafilises andmebaasis ISIK]
 
{{DEFAULTSORT:Martinson, Vassili}}
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Vassili_Martinson"