Erinevus lehekülje "Tõrv" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 11 baiti ,  10 aasta eest
resümee puudub
P (robot lisas: hu:Szurok)
{{toimeta}}
[[Pilt:Wood tar.jpg|right|thumb|Puutõrv]]
'''Tõrv''' on keeruka koostisega musta värvi [[orgaaniline aine|orgaaniline]] (süsinikku sisaldav) [[amorfsus|amorfne]] [[aine]], millel pole kindlat [[sulamistemperatuur]]i. [[Toatemperatuur]]il on tahke ja muutub vedelaks temperatuuridel, mis ületavad 200 C°.
 
[[Pilt:Wood tar.jpg|right|thumb|Puutõrv]]
Vanasti valmistati tõrva tõrvaaugus. Puid (vanad männikännud) kuumutati õhu juurdepääsuta ja välja valguv vedelik koosnes tõrvast, [[tärpentin]]ist ja kergematest lenduvatest [[orgaaniline ühend|orgaanilistest ühenditest]]. Tõrva [[keemine|keedeti]], et vedelad koostisosad lenduksid ja tõrv jahtunult [[tahkumine|tahkuks]], et seda oleks võimalik vedada kasutuskohta. Tõrva kasutati [[paat]]ide ja [[laev]]ade veekindlaks muutmiseks. Hiljem hakati majade katuseid tõrvama või kaeti katused [[tõrvapapp|tõrvapapiga]]. [[Puit|Puidust]] [[elektripost]]e ja [[raudteeliiper|raudteeliipreid]] [[immutamine|immutati]] kuumas tõrvas, et nad kauem [[mädanemine|mädanemisele]] vastu peaksid.
 
 
== Ajalugu ==
Eesti aladele jõudis puutõrva põletamise oskus ilmselt balti hõimude kaudu ja seda arvatavasti juba [[muinasaeg|muinasajal]]. Teadaolevalt oli eestlastel muinasaja lõpul arvukalt laevu, millest võib järeldada, et vajati ka suuremas koguses tõrva. Kirjalikke teateid tõrva kohta siinmail leidub alates [[keskaeg|keskajast]]. Peamised tõrvatootmispiirkonnad olid männimetsarikastel aladel [[Saaremaa]]l Mustjalas, [[Hiiumaa]]l Kõpu poolsaarel ja [[Pihkva järv]]e lähistel Orava metsades. Eestis põletati tõrva peamiselt oma tarbeks ning vähesel määral ka kohalikuks vahetuskaubaks. Koduse tõrvaajamise oskuste hääbumist võib aga seostada II Maailmasõja lõpu ja 1940. aastatega, mil muutus radikaalselt kogu senine ühiskondlik elukorraldus. 1950. aastatel tõrjus puutõrva lõplikult välja [[põlevkivitõrv]] – seega männikändude [[utteproduktid]] asendusid põlevkivi utteproduktidega. Tõrvapõletamise oskuste taaselustamine algas 1990-ndate alguses. Tänapäeval põletatakse Eestis kvaliteetset tõrva juba mitmel pool (Saaremaal Lümandas[[Lümanda]]s, Põlvamaal Rasinas[[Rasina]]s, Kabala metskonnas Tõrvaaugul[[Tõrvaaugu]]l).
 
Tõrv sobib hästi välitingimustes puitpindade katmiseks. Tõrv kaitseb puitu ja teisi materjale päikesekiirguse ja niiskuse hävitava mõju eest, on viskoosne – kui kihti tekivad praod, täituvad need uuesti tõrvaga. Kasetohust aetud '''tökat''' sobis hobuseriistade ja saabaste määrimiseks.
 
Kõige rohkem tõrva saab männipuust, eriti pehkimahakanud juurtest ja kändudest. Esmalt tuleb puit kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käresid kuumutatakse hapnikuvaeguses. Suletud ahjust eraldub kõigepealt [[tärpentin]] ja nn puuhape. Temperatuur, mille juures tõrv jooksma hakkab, on umbes 400°C. Jahtumisel tahkestuva tõrva saamiseks tuli tõrva keeta, et vedelad koostisosad lenduksid. Ajaloolisi tõrvaajamise viise – eelistatult looduslikel nõlvadel või kraavi kaldas – on mitmeid. Tõrvaajamine on arenenud aukudes põletamisest riitades põletamiseni ja sealt omakorda raudpajani ning erineva konstruktsiooniga ahjudeni. Viimaste levik sai alguse 18.–19. saj.sajandi vahetusel, mil [[mõis]]ates hakati otsima uusi sissetulekuallikaid – enda tarbeks tõrva ajamine asendus ajapikku pooltööstusliku tootmisega.
 
[[Pilt:Tervahauta 2008.jpg|left|thumb|Tõrvahaud Soomes]]
[[Paul Kogerman]] on 1918. aastal avaldanud raamatukese1raamatu puidu [[kuivdestilleerimine|kuivdestilleerimisest]] mitut tüüpi ahjudes. See on põhjalik ülevaade ilma õhu juurdepääsuta puidu kuumutamisel saadavatest produktidest, nende saagistest, ahjude ja seadmete ehitusest ning protsesside tingimustest. Saada võis atsetooni[[atsetoon]]i, puupiiritust (metanooli[[metanool]]i), [[metüüleeter|metüüleetrit]], äädikhapet, kerget õli (tärpentini[[tärpentin]]i), rasket õli, tõrva ja jäägina puusütt.
 
Pajas põletamise juhis. See on oma lihtsusest tingituna olnud üks enamlevinud tõrvapõletamise viis. Siin tõrvapuid ei põletata, vaid kuumutatakse hapnikuvaeses keskkonnas. Künka nõlvale kaevatakse madal süvend, mille põhja asetatakse nõgus plekk auguga keskel. Selle augu alla pannakse plekist tehtud lehter, mille otsa tuleb metallrenn või toru, et juhtida saadav tõrv madalamal asetsevasse anumasse. Nüüd tuleb pada täita võimalikult tihedalt peeneks lõigatud püstiasendis käredega ning asetada see kummuli plekile. Paja servad peab saviga tihendama, mille võib veel omakorda katta liivakihiga. Paja ümber ja peale tehakse tuli. Kui savi kütmise ajal praguneb, siis tuleb liiva peale raputa. Vastasel juhul võivad käred õhuhapniku juurdepääsul põlema süttida. Kütmise võib lõpetada, kui tõrvavool jääb väiksemaks – muutub niiditaoliselt nirisevaks. 40–50 liitrise paja puhul peale eelsoojendust kestab tõrvaajamine 3–4 tundi ja tõrva saadakse umbkaudu 4 liitrit.
 
<u>Keemikutarkust</u>. Puit koosneb põhiliselt [[tselluloos]]ist (30–60%) ja [[ligniin]]ist (22–54%), okaspuudes on ka [[vaik]]u. Õli ja tõrva kui sellist pole olemas ei puidus, [[kivisüsi|kivisöes]] ega [[põlevkivi]] [[kerogeen]]is – need tekivad [[kõrgmolekulaarne|kõrgmolekulaarsest]] orgaanilisest ainest kuumutamisel ilma hapniku juurdevooluta.
 
== VälsiviitedVälislingid ==
{{commonskat|Tar}}
* [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1219_1212.html Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud]
* [http://www.muinas.ee/vvfiles/0/21.torv.pdf Tõrv. Ajalugu, valmistamine ja kasutamine]
 
{{commonskat|Tar}}
 
 
[[Kategooria:Ehitusmaterjalid]]
[[Kategooria:Keemilised ained]]
 
<!-- interwiki -->
 
[[ar:قطران]]