Ava peamenüü

Muudatused

P
robot muutis: ceb:Eksistensyalismo; kosmeetilised muudatused
'''Eksistentsialism''' on [[filosoofia|filosoofiline]] ja [[kirjandus]]lik vool, mis tekkis ja sai populaarseks [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] eelõhtul. Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema [[eksistents]]ist.
 
Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel põimitud. Lisaks rõhutab eksistentsialism ka vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: [[Friedrich Nietzsche]], [[Fjodor Dostojevski]], [[Franz Kafka]], [[Blaise Pascal]], [[Miguel de Unamuno]]. Oma eel-eksistentsialistlike eksistentsi-määratlustega on olnud eksistentsialismi eelkäijateks [[Søren Kierkegaard]], [[Henri Bergson]] ja [[Martin Heidegger]]. Eksistentsialistid kritiseerivad produktiivselt näiteks [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]]i filosoofiat, [[René Descartes]]i, aga ka [[Arthur Schopenhauer]]it jpt.
 
== Põhieeldused ==
 
Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "[[Olemine ja eimiski]]", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "[[Olemine ja aeg]]".
Ennast loov otsustamine väljendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sünni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires lõplikud, neid saab teha ainult üks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sünni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid tõelist valikut endaküllasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab või projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev mitte iseendas-olev.
 
== Vabadus ==
 
[[Vabadus]] on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu [[äng]], [[iiveldus]], [[hirm]] jne. Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, [[armastus]] jms, nimetavad eksistetnsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka [[eksistentsiaal]]ideks, mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on püüdnud [[fenomenoloogiline filosoofia|fenomenoloogiliselt]] kirjeldada, st lähtuvalt inimese faktilisest [[maailmas-olemine|maailmas-olemisest]] mitte mõnest [[positivism|teaduslikult positiivsest]] või [[ratsionalism (maailmavaade)|ratsionalistlikust]] teooriast.
Kuna eksistents ei vasta inimese [[objektiivsus|objektiivsele]] olemisele, vaid tema isiklikule, [[subjektiivsus|subjektiivsele]] olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel, sh kirjanduses, kunstis jne.
 
== Ühiskond ==
 
Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii — need lähtuvad valikute tegemisel [[halb usk|halvast usust]] ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb [[Immanuel Kant]]i [[kategooriline imperatiiv|kategoorilisele imperatiiviimperatiivile]]le.
 
Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap [[angažeeritus|angažeeritud]] ([[prantsuse keel]]es ''engager'') mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne.
Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu [[kommunism|kommunistliku]] ühiskonnakorralduse suhtes.
 
== Teisi tuntud ideid ==
 
[[Albert Camus]] käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri.
Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega ([[surm]]aga); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on [[võõrandumine|võõrandunud]] ja [[absurd]]ne; absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku [[vastutus]]e: julgeb ise valida ja otsustada.
 
== Kriitikat ==
 
Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja [[eksistentsifilosoofia]]t. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne või populistlik (angažeeritud).
 
== Mõjutanud ==
 
Suurem jagu eksistentsialiste on [[ateism|ateistid]], kuid on olemas ka kristlikke eksistentsialiste, nt [[Gabriel Marcel]], Karl Jaspers, [[Martin Buber]] (ja ka voolu eelkäija Søren Kierkegaard).
[[ENSV|Nõukogude Eestis]] pidasid 1980. aastatel end eksistentsialistideks kõik kohalikud [[punkar]]id.
 
== Tänapäev ==
 
Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise Maailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, muusikud 20. sajandi teisel poolel.
Võib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnike-kirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama — isegi mitte subjektiivset. Nt [[Gilles Deleuze]]'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range mina-pilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi [[uus|uut]]. Sellist inimest võib iseloomustada [[skisoidsus|skisoidsena]].
 
== Olulisemad autorid ==
 
* [[Jean-Paul Sartre]]
* [[Albert Camus]]
* [[Karl Jaspers]]
 
== Vaata ka ==
* [[Eksistentsialistlik kirjandus]]
* [[Subjekt (filosoofia)|Subjekt]]
 
{{Täienda}}
[[bg:Екзистенциализъм]]
[[ca:Existencialisme]]
[[ceb:EksistensiyalismoEksistensyalismo]]
[[cs:Existencialismus]]
[[cy:Dirfodaeth]]
36 635

muudatust