Saksofon: erinevus redaktsioonide vahel

Saksofon on puupuhkpillide perekonna noorim esindaja. Pilli konstrueeris belglane Adolphe Sax 19. sajandi keskel klarneti eeskujul. Saksofonil on sarnaselt klarnetiga ühekordne lesthuulik. Pillitoru ots on tagasi pai­nutatud (va sopransaksofon), tekitades nii piibukujulise kõlalehtri. Sak­sofoni pillitorus on 18-21 kõlaava ning nagu eelpool vaadeldud puu­puhkpillid, on ka saksofon varustatud klapimehhanismiga. Saksofone valmistatakse metallisulamitest, pilli ainus puitosa on lesthuulik. Seetõt­tu meenutab saksofon välimuselt vaskpuhkpilli, kuid pilli ehitus, heli te­kitamise viis ja tämber seob teda puupuhkpillide rühmaga. Mängimise ajal ripub pill rihmaga kaelas.

Saksofoni tämber on intensiivne, mahlakas ja sensuaalne. Esialgu käsu­tati saksofone tugeva heli tõttu sõjaväeorkestrites. Alates 20. saj algusest sattus saksofon jazz-muusikute huviorbiiti (hiljem ka popmuusikasse) ning püsib seal tänapäevani. Saksofoni käsutatakse rohkem soolo- kui orkestripillina.