Toomkool: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast [[Eestlaste13. muistne vabadusvõitlus|eestlaste muistse vabadusvõitlusesanjand]] lõppuil kujunesid Eesti alal välja feodaalvõimu tugipunktidena keskaegsed linnad, mis olid ka kirikuvõimu ning kiriku teenistuses oleva haridus- ja kultuurielu keskusteks. Esimesed koolid tekkisidki suuremais linnades -piiskopkondade keskustes. Eesti ala jagunes kiriklikult Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonnaks ja ilmalikult [[Mõõgavendade ordu]]le/[[Liivi ordu]]le ja Taani kuningale alluvaks [[Eestimaa hertsogkond|Eestimaa hertsogkonnaks]].

Piiskopid teostasid antud piiskopkondade üldjuhtimist, kirikuelu juhtisid ja korraldasid [[toomkapiitel|toomkapiit]]lid. Üks toomkapiitli liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ning juhatama toomkirikute juures töötavaid koole. 13. sajandil olid toomskolastikud ka sageli ainsad õpetajad, hiljem aga olid nad peamiselt vaimuliku elukutseks valmistuvate kooli vanemate õpilaste - toomskolaaride - õpetajad. Õpetajaamet eraldus Eesti toomkoolides vaimulikukutsest arvatavasti 14. sajandil.

Kuni [[16. sajand]]ini so. [[Liivi sõda|Liivi sõja]]ni ning orduriigi hävinguni oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus.