Erinevus lehekülje "Pius II" redaktsioonide vahel

Lisatud 91 baiti ,  10 aasta eest
resümee puudub
P (robot lisas: uk:Пій II)
'''Pius II''' ('''Enea Silvio Piccolomini''' või ladinapäraselt '''Aeneas Sylvius''', [[18. oktoober]] [[1405]] – [[14. august]] [[1464]]) oli [[paavst]] [[1458]]–1464. Ta oli 210. paavst.
 
Enea Silvio Piccolomini sündis [[Siena]]le kuuluvas [[Pienza|Corsignanos]], mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes [[Romulus]]est, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 ([[Salvador Miranda]] järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate [[mõis]]a [[põld]]e Corsignano lähedal.
 
Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''''[[Catholic Encyclopedia]]'''' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienas. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
 
[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse jätkama juuraõpinguid.
Teel [[Baseli oikumeeniline kirikukogu|Baseli oikumeenilisele kirikukogu]]le läks 1431 Sienast läbi [[Fermo piiskop]] [[Domenico Capranica]], kes kutsus Piccolomini oma [[sekretär]]ina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad [[1432]] kohale. Nad taunisid [[kontsiliarism|kontsiliaristidena]] paavst [[Eugenius IV]] poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica [[kardinal|kardinalitiitlit]].
 
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus [[Freisingi piiskop]]i [[Nicodemo della Scala]], [[Novara piiskop]]i [[Bartolomeo Visconti]] ja kardinal [[Niccolò Albergati]] teenistusse, kes oli paavsti [[legaat]] kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas [[Arras]]i kongressile, kus [[1435]] arutati [[Burgundia hertsogiriik|Burgundia]] ja [[Prantsusmaa]] vahelise rahulepingu sõlmimist.
 
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega [[Šotimaa]]le. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka [[Inglismaa]]d. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui ta elusana randa jõuab, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus [[Dunbar]]is ning kõndis sealt läbi [[jää]] ja [[lumi|lume]] [[Whitekirk]]i. Sellest [[palverännak]]ust said alguse [[podagra|podagrahood]], mille all ta elu lõpuni kannatas.
 
Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukogus tähtsaid ameteid, nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|AmadeoAmedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretär, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
 
''''Catholic Encycopedia'''' andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis kaitstav. Viibides [[1442]] kirikukogu saadikuna [[Frankfurt]]iFrankfurti [[riigipäev]]al, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1452]]. aastast [[Saksa-Rooma keiser|keisri]]) [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] õukonda. [[11. november|11. novembril]] 1442 lahkus ta Baselist, et sõita [[Viin]]i. [[Jaanuar]]is [[1443]] asus ta tööle Saksa-Rooma riigi [[kantselei]] sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu [[neutraalsus|neutraalsele]] positsioonile ning soovitas seda ka Friedrichile. Aastani [[1445]] viibis ta põhiliselt keisri õukonnas [[Wiener Neustadt]]is ja [[Graz]]is. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest [[27. juuli]]l 1442 õukonna pärjatud [[poeet|poeediks]] (''[[poeta laureatus]]'') ning teda [[protežeerima|protežeeris]] keisri kantsler [[Kaspar Schlick]], kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta [[Giovanni Boccaccio]] stiilis romaanis ''"''Eurialus et Lucretia''''". Sel ajal pidas ta [[Viini ülikool]]is loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
 
Aastal [[1444]] etendas Piccolomini tähtsat osa [[NürnbergNürnbergi riigipäev]]i riigipäevalal. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini [[Rooma]] lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. [[8. veebruar]]il [[1446]] sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti [[kuuria]] ja Saksa [[kuurvürst]]ide vahelisi erimeelsusi. [[September|Septembris]] 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mis saavutas peaaegu kogu [[Saksamaa]] tingimusteta allumise paavstile. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV [[1447]] tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis [[Viini konkordaat|Viini konkordaadi]] sõlmimiseni [[veebruar]]is [[1448]], mis andis paavstile suured eesõigused [[vaimulik]]e ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.
 
Selleks ajaks oli Piccolomini podagra tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud [[abstinents|seksuaalse abstinentsi]] kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum). Piccolominile pakuti 1439 paiku [[diakon|diakonipühitsust]], kuid ta keeldus sellest. Tal oli kaks vallaslast, üks [[Šotimaa]]l, teine [[Strasbourg|Straßburgis]]. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri. [[Märts]]is 1447 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks ja [[4. märts]]il 1447 preestriks.
1447 toimunud [[konklaav]]il osales ta lihtametnikuna. Ta osales paavst [[Nicolaus V]] kroonimisel [[19. märts]]il 1447, kus ta kandis [[protsessioon]]il paavsti ees [[rist]]i. Nicolaus V määras ta [[17. aprill]]il 1447 [[Trieste piiskop]]iks ja ta pühitseti piiskopiks [[15. august]]il 1447. Piccolomini osales seejärel Friedrich III saatkonna koosseisus Milanos ja oli Friedrich III saadik [[Aschaffenburg]]i riigipäeval. [[24. oktoober|24. oktoobril]] [[1449]] määrati ta [[Siena piiskop]]iks ja paavst kinnitas selle otsuse [[23. september|23. septembril]] [[1450]]. 1450 [[juubeliaasta]] puhul siirdus ta Rooma.
 
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi [[abielu|abiellumiseks]] [[Napoli kuningriik|Napoli]] printsessi [[Napoli Leonora|Leonora]]ga. Missioon õnnestus ja [[1451]] saatis Friedrich ta [[Böömimaa]]le, kus ta sõlmis leppe [[hussiidid|hussiitide]] juhi [[Jiří Poděbradyst|Jiříga Podebradyst]]. Aastal [[1452]] saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning [[roomlaste kuningas|roomlaste kuningaks]]. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus [[Austria]]sse.
 
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] Frankfurti riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda kardinaliks nimetamisele, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, nagu õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Venezia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna kooseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 Warmia vürstpiiskopiks.
==Türgi-vastase ristisõja organiseerimine==
 
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453]] olid vallutanud [[Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda sügavalt.
 
[[1. juuni]]l [[1459]] kogunes [[Mantova]]sse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi [[26. september|26. septembrile]]. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. [[Venezia vabariik|Venezia]] kasutas venitamistaktikat, [[Saksamaa]] delegaat [[Gregor Heimburgist]] käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid keiser [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest [[Anjou hertsog]] ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] troonile. Kongress otsustas pidada Türgi vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja [[bulla]], milles tõotas [[patt]]ude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas [[Vlad III]] võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika [[palverännak]]u.
 
[[Pilt:Pintoricchio 014.jpg|thumb|Paavst Pius II saabub [[Ancona]]sse. [[Pinturicchio]] (?), 1502–1507. [[Fresko]] [[Siena toomkirik]]u raamatukogus. Detail.]]
==Muud välispoliitilised suhted==
 
Pius II püüdis olla vahendajaks [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastases sõjas]] [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu]] vahel ning kui see ei õnnestunud, pani ta poolakad ja preislased [[ekskommunikatsioon|kirikuvande]] alla.
 
Paavstil õnnestus lepitada keiser ja [[Ungari kuningas]].
==Kontsiliarismivastane dekreet==
 
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. [[18. jaanuar]]il [[1460]], päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II [[dekreet|dekreedi]] või bulla ''''[[Execrabilis]]'''', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti [[apellatsioon]]id oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
 
==Sisepoliitika==
==Uued piiskopkonnad==
 
*[[23. aprill]] [[1459]] [[Siena peapiiskopkond]]
*1460 [[Horvaatia]]s [[Modruši piiskopkond]]
*1460 [[Itaalia]]s [[Rossano piiskopkond]]
*[[6. detsember]] 1461 [[Sloveenia]]s [[Ljubljana piiskopkond]]
*[[1462]] eraldas Itaalias Belluno ja Feltre piiskopkonnad
*[[13. august]] 1462 rajas Itaalias Pienza ja Montalcino piiskopkonnad
Pius II tühistas [[3. juuni]]l [[1460]] oma [[bulla]] [[12. november|12. novembrist]] [[1459]] ja [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeris]] [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid [[Saksa ordu]] vastu.
 
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
 
Ta volitas [[1. veebruar]]il [[1463]] [[Riia peapiiskop]]pi [[Silvester Stodewescher]]it [[visitatsioon|visiteerima]] Riia frantsisklaste [[klooster|kloostrit]].
Pius II oli mitmekülgne ja viljakas [[kirjanik]]. Humanistid tervitasid tema valimist paavstiks, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende [[patroon]]i.
 
Tema tähtsaim teos ''''#Pius II märkmed''''" avaldati [[1584]] Gobelinuse varjunime all.
 
Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad. Väärtuslikud on tema kirjutatud [[Böömimaa]] ajalugu ja keiser Friedrich III ajalugu, mis on osalt [[autobiograafia|autobiograafiline]].
Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga [[traktaat]]e oma aja [[poliitika|poliitilistel]] ja [[teoloogia|teoloogilistel]] vaidlusteemadel ning [[esteetika]]st.
 
''''"Kosmograafia''''" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult ''"Euroopast"'' ja "''Aasiast"''. See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. Seda teost kasutas [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.
 
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema ''''"Eurialusest ja Lucretiast''''". Ta kirjutas ka [[komöödia]]d, millest on säilinud vaid üks.
 
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida peeti [[ilukõne]]de eeskujudeks.
Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja [[1551]] ja [[1571]].
 
Pius II asutas [[3. mai]]l [[1459]] [[Valence’i ülikooliülikool]]i ja 1460 [[Baseli ülikool]]i.
 
Ta lubas [[16. juuli]]l 1459 kohalikul piiskopil asutada [[Alcalá ülikoolisülikool]]is mõned teaduskonnad.
 
==Teosed==
Pius II on kõigi tema vigade ja voorustega peetud vastavat ajastut iseloomustavaks isikuks.
 
''''Catholic Encyclopedia'''' andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.
 
Pius II oli üks haritumaid paavste, kuid oma eelneva elu poolest ka üks suuremaid seiklejaid paavstitroonil. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes. Eriarvamusi on tekitanud tema peremehevahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid [[onupojapoliitika]] ilminguid.
 
[[Richard Garnett]] kirjutab ''''[[Encyclopaedia Britannica]]'''' [[1885]]. aasta väljaandes: "Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, on ta kõige huvitavam kõikidest [[Peetrus|Püha Peetruse]] järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. [[Kameeleon]]i kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."
 
==Viide==