Erinevus lehekülje "Nikolai Judenitš" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Enne rünnakut [[Petrograd]]ile oktoobris [[1919]] kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20000 meest (17800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima 7. armee staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600-800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmee isikkooseisust tuleb mässajate poolele üle.
 
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu [[10. oktoober|10 oktoobrit]] 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid aeglasem, kui plaanitud. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. [[17. oktoober|17. oktoobril]] kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle [[Lev Trotski]]. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16-17 oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles [[22. oktoober|22. oktoobril]]. Päev enne oli alanud punaarmeePunaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kauguslkaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punkitpunktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkepuhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunataksesuunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada [[Soome]]lt. [[22. oktoober|22. oktoobril]] saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata [[Petrograd]]i Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine, teatati [[5. november|5. novembril]] 1919 et Soome rünnakut ei toeta.
 
Punaarmeele saabus alates [[17. oktoober|17. oktoobrist]] vastavalt Kamenevi poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. [[21. oktoober|21. oktoobril]] alustas punaarmee vastupealetungiga. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. Punaarmee ründabründas 40000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipikdujagakuulipildujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. [[3. november|3. novembril]] andis Judenitš käsu taganemiseks.
 
Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed lasta läbi, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha [[6. detsember|6. detsembril]] 1919. aastal. Detsembri algul teatabsteatas Judenitš ka, et ta astub Loodevalitsusest välja Loodevalitsusest janing [[5. detsember|5. detsembril]] loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. [[22. jaanuar|22. jaanuaril]] 1920 annab Judenitš käsu sõjavägi [[demobilisatsioon|demobiliseerida]]. [[24. jaanuar|24. jaanuaril]] andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas, miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis lahkuda 27. jaanuaril koos oma naise ja adjudandigaadjutandiga [[Pariis]]i. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral [[Stanisław Bułak-Bałachowicz]] ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus kuid naasis mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. seejärelSeejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondlased võtsid koheselt ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna. Siiamaani pole selgunud, kelle korraldusel tühistati Judenitši väljasõiduviisa ja taheti ta saata Nõukogude Venemaale. Peale seda vahejuhtumit tegi Inglise missioon Judenitšile ettepaneku kolida Inglise missiooni ruumidesse.
 
Eesti valitsus nõudis Judenitšilt, et viimane loovutaks kogu Loodearmeele kuuluva välisvaluuta. Judenitš keeldus, põhjendades seda sellega, et suur hulk Loodearmee varustust läks Eesti Vabariigi valdusse.
 
===Paguluses Prantsusmaal===
 
Judenitšil õnnestus hankida endale uus väljasõiduviisa, millega [[24. veebruar|24. veebruaril]] [[1920]]. aastal lahkus [[Riia|Riiga]], sealt [[Stockholm]]i ja edasi [[Kopenhaagen]]isse, kus kohtus [[Nikolai II]] ema [[Maria Fjodorovna]]ga. Sama aasta mai algul asus elama Prantsusmaale, kus oli ostnud väikese farmi [[Nice]]'i lähedal. Selles farmis veetis ta peaaegu väljasõitmatafarmist lahkumata kogu oma ülejäänud elu.
 
[[22. august]]il [[1931]] toimus Pariisis pidu, mis oli pühendatud Judenitši ohvitseripagunite viiekümnendale aastapäevale ([[1881]], [[22. august]]il ülendati Judenitš ohvitseriks). Sellel peol kohtus ta esimest korda oma võitluskaaslase kindral [[Anton Denikin]]iga.
Anonüümne kasutaja