|
Granaatõun on viljakuse ja võimu sümbol.
==Välislink==
[[Kategooria:Puuviljad]]
*http://www.pomegranate.ee
[[Kategooria:Puuviljad]]
{{kopipeist|allikas=http://www.pomegranate.ee/}}
Mahlane punane puuvili, mida tuntakse granaatõunana, on olnud kasutusel alates klassikalisest antiigiperioodist. Enamik seda puuvilja mainivaid dokumente kirjutati sel ajaperioodil, keskajal kahanes kasutamine dramaatiliselt, kuigi mõningais maailma paigus, näiteks Indias ja Ida-Aafrikas, on see tänaseni kasutusel.
Arstiteaduse iidsed esiisad Hippokrates, Soranus, Dioskorides, et nimetada mõnesid, kirjutasid granaatõunaseemneid ja -koort välja rasedust vältiva vahendina.
Tollest ajast pärinevatest meditsiinilistest tekstidest tuleneb, et seda kasutati pessaarina (iidne termin vaginaalse suposiidi jaoks- viimane kõlab minu arvates palju kenamini), ainult üks leitud vanadest tekstidest dokumenteerib granaatõunaseemnete kasutamise fakti peale vahekorda suu kaudu sissevõetava vahendina.
Keskajal granaatõuna kasutamine taandus, selle asemel kasutati teisi taimi, mis olid arvatavasti mõjusamad. Alati oli eksperimenteerimist; see, mis taimi kusagil kasutati, sõltus paljuski sellest, mida antud piirkonnas saada oli. Paljudel taimedel oli oma populaarsusperiood, üks, mis meenub, on silfium, mis oli Vanas Kreekas väga nõutud, olles soovimatu raseduse ära hoidmisel sedavõrd efektiivne, et seda korjati nii palju, et taim suri välja.
Kaasaegsed katsed on näidanud, et granaatõunal on tõepoolest rasedust vältiv toime. Kuid efektiivsus on eri liikidel erinev, kahe uurimuse järgi vähendas granaatõun emaste rottide viljakust 50% ja emaste merisigade oma koguni 100%. See ei tähenda, et granaatõunal oleks naistele sama efekt, kuid viljakuse vähendamise võimalus kahtlemata eksisteerib. Mõlema loomaliigi puhul taastus viljakus 40 päeva pärast granaatõunasaamise lõppemist.
Uurimused on ka näidanud, et suurim aktiivsete ainete kontsentratsioon on viljalihas. Just nii nagu antiikaja inimesed meile oma maha jäetud tekstides meile kinnitasid. Nad jätsid meile avastuste tegemiseks vihjeid, kuid harva jätsid nad täpseid instruktsioone näiteks selle kohta, millal taime korjata, kuidas seda töödelda ja kasutada, rääkimata sellest, kui palju seda sisse võtma peaks.
Üheks selliseks vihjeks võiks olla taust, mida ma antud leheküljel kasutasin. Selle maali tegi Dante Gabriel Rossetti 1877.a., viis aastat enne oma surma 54-aastaselt. Ta nimetas selle Proserpina'ks. Näeme sellel sünget naist hoidmas käes granaatõuna, millest ta on hammustanud tüki, koos koore, seemnete ja kõige muuga. Selline ähmane vihje. Veel paar kuud tagasi oleks mul see kahe silma vahele jäänud, kui poleks olnud John Riddle'i tööd.
Selle puuvilja kasutuse osas on veel palju vastuseta küsimusi. Näib, et söödi puuvilja ja seemneid, kuid millises koguses? ja millised täpselt olid tulemused? kas see vähendas viljakust? kas see stimuleeris menstruatsiooni? kui kaua selle mõju kestis? ja kui granaatõuna kasutati pessaarina... kas see siis rasestumisvastase vahendina toimis? või olid sellel aborti esile kutsuvad omadused? sest enamik pessaare olid aborti esilekutsuvad vahendid. Kuidas seda valmistati? Kas puuvili lihtsalt tambiti puruks, pakiti võib-olla marlitaolisse riidesse nagu tampoon ja lükati sisse? kui kauaks see sisse jäeti? kui sageli seda kasutati, et viljakust efektiivselt vähendada? kui kaua selle mõju kestis?
Granaatõunte kohta käiv info on kogutud John Riddle'i raamatust "Eve'i ravimtaimed".
Kingitus loodusest Teile ja Teie tervisele - loomulikult granaatõun!
Loomulikult, esimene antioksüdeeriva jõu alal!
Loomulikult, esmajärguline ellageelhappe allikas. Loomulik kardiovaskulaarne ja rakutervis loomulikult granaatõunalt.
Kogu meie kodulehel toodud informatsioon on rangelt konfidentsiaalne ja seda ei müüda teistele edasi. Meie ostuankeedi lehekülg krüpteeritakse ärasaatmisel täielikult.
Copyright© 1998-2002 Slayman and Reed, Inc.
Fakte granaatõuna kohta
Botaanika
Granaatõun on punica granatum perekonnast punicaceae. See on suur okkaline heitleheline põõsas või väike puu, mis kasvab troopilises või subtroopilises kliimas, lehed on kuni 3 tolli pikkused, odajad või pikergused, sakkideta, läikivad ja paiknevad vastakuti. Õied on oranzhikaspunased ja uhked, 1-1/2 tolli kaugusel üksteisest või üksikud või oksaharude otste lähedale koondunud. Viljal on kõva pruunikas-kollakas kuni punane koor, mis ümbritseb punakat mahlast paljude seemnetega viljaliha, kuigi tuntakse ka väikeste seemnetega ja seemneteta sorte. Botaanilises mõistes on vili suur mari, diameetriga kaks kuni viis tolli. See on peaaegu ümmargune, raske, kõva, toruja õietupega. Põõsast või puud kasvatatakse soojades piirkondades, näiteks Californias ja Floridas kas puuviljade saamiseks või ilutaimena. Söödavaks osaks on iga seemne ümber olev viljaliha; üks põhjus, miks granaatõun populaarsem pole, on see, et seda on raske käest või mahla välja pressimisel süüa. On mitmeid erinevaid sorte, mis on taime suuruselt ja vilja omadustelt küllaltki erinevad. Maitse erineb sorditi ja on eripärane. Levinuim USA's turustatav sort on Wonderful. Levitamine toimub seemnete, pistikute või võrsikute abil, kuid aianduses kasutatakse kõrgemate puude saamiseks vegetatiivseid paljundusmeetodeid. Seemnest külvatud puud varieeruvad väga palju.
Geograafia ja kliima
Granaatõun kasvab paljudes subtroopilistes piirkondades, eriti Vahemere piirkonnas ja Lõuna-Ameerikas. Ameerika Ühendriikides saab seda kasvatada riigi lõunaosas, kuid kogu kaubanduslik tootmine toimub Californias. See kasvab jõudsalt pikkade, kuumade kuivade suvede ja jahedate talvedega paigus, või kohtades, kus on kogu aeg soe ja kuiv. Kõrget temperatuuri on vaja vilja küpsemiseks. Minimaalne temperatuur 15 kraadi F vahest ei kahjustagi taime, kui see on puhkestaadiumis, kuid varakevadel, kui pungad on hakanud paisuma, on taim külmatundlik. Troopikas kasvab granaatõun hästi alla 3300 jala kõrgustel aladel. Kuigi taim on heitleheline, vajab ta kerget külma, et lõpetada lühike puhkeperiood, ning siis hakkab see jälle kasvama, mis on näha peale lehtede maha langemist.
Ajalugu
Granaatõunu on kasvatatud eelajaloolistest aegadest peale. DeCandolle'i arvates näitavad olemasolevad tõendid, et kaasaegne liik on pärit Pärsiast ning selle naabermaadest. Pärsia, Kurdistani ja Belutshistani ning Kaukasuse lõunaosa kivisel pinnal kasvab see metsikult. Lääne pool, Väike-Aasias, Kreekas ja Vahemerebasseinis näib liik olevat loodusesse läinud istandustest ja lindude poolt seemnete levimisest. Hiinasse tõi granaatõuna Samarkandist Chang-kien poolteist sajandit enne Kristuse sündi.
Vanas Testamendis mainitakse granaatõuna mitmel korral rimmon'i nime all, mis tuleneb araabia rumman'ist. Heebrealased hakkasid seda hindama Egiptuse aedades, ning see oli ka üks tõotatud maa viljapuudest. Õitel ja viljadel oli oma roll foiniiklaste usuriitustel. Kreeklased õppisid seda tundma Homerose aegadel, Odysseias mainitakse seda kahel korral kui Pheacia ja Früügia aedades kasvavat puud. Seemnete ülirohkuse tõttu seostati seda vanasti soojätkamise, kasvu ja küllusega ning usuti, et jumalanna Aphrodite, armastusjumalus, oli selle istutanud Küprose saarele. Seda puuvilja kasvatati iidse Kartaago ümbruses asuvates aedades, ning nimi punica on tuletatud kartaagokeelsest nimest punic. Granaatõuna üks varaseid nimetusi oli malum punicum ehk kartaago õun. Teophrastus kirjeldab granaatõuna 300 a. enne Kristuse sündi. Kreeka Homeros mainib puu kohta, et see kasvas Alkinoosi aedades; roomlane Plinius loeb üles üheksa granaatõuna sorti. Ameerika Ühendriikides täheldas William Bartram selle kasvamist Frederica varemeis Georgia osariigis umbes 1773.a., ning Californias mainis seda kasvavat preester Baegert, kes elas aastatel 1751-69. Umbes 200 aastat tagasi granaatõuna Californiasse toomine tuleb panna hispaania preestrite missionite arvele. Kuid sajandeid varem mainiti seda puuvilja seoses Vahemere tsivilisatsiooniga, seda nii Piiblis kui Homerose tekstides. Praegusel ajal on San Joaquin Valley ainus koht Ameerikas, kus granaatõunu aktiivselt kaubanduslikel eesmärkidel kasvatatakse.
Sõna "granaatõun" pärineb kesk-prantsuse pome garnete'ist ja tähendab otsetõlkes "seemnelist õuna". See on olnud viljakuse sümboliks paljudes kultuurides ja ravimtaimedega ravijad on seda kasutanud ravimaks paistetusi, näiteks kähedat kurku ja reumat.
"Granaatõun" tähendab sõna-sõnalt "paljude seemnetega õuna". Sõna grenade, viidates väiksele lõhkevale pommile, mis lendab paljudeks pisikesteks tükkideks, näib olevat tulenenud granatum'ist.
Granaatõuna kasutatakse kõikjal California osariigis ilupõõsana tagaaedades ja teeäärsetes hekkides. Kogu vilja kasutatakse lõuna- ja banketilaudade kaunistamiseks, see annab vürtsi tänupühadeaegsetele "küllusesarve" üritustele ning lisab värvikust pudelkõrvitsate ja miniatuursete kõrvitsatega korvidele.
Granaatõuna kasvatatakse dekoratsiooniks ja maitsva söödava vilja pärast, mis sellele kasvab. levinuimad sordid on Wonderful või Punane Wonderful ja Early Foothill. Puuvili on umbes õuna suurune ja sellel on nahkne, sügavpunane kuni lillakas koor. Kui jagate kõva puuvilja pooleks, ilmub nähtavale punaste seemnete mass, mida ümbritseb käsnjas valge membraan. Söödavad on ainult magus-kirbe maitsega ja mahla pritsiva olemusega seemned.
Slayman Marketing on kasvatanud granaatõunu üle 20 aasta ja omab tööstusharus optimaalseid kogemusi. Nad kasvatavad ja korjavad granaatõunu, käivad nendega ümber ning pakivad neid äärmise hoolikusega, et alati säiliks suurepärane maitse, värv ja küpsus.
Kasutusvõimalused
"Toorelt süües murtakse puuvili lahti, seemned aetakse lahti, tavaliselt pähkliorgi abil, ning imetakse viljaliha seemnete küljest ära. Seemneid kasutatakse ka magustoitude ja salatite garneeringuis. Mahla võib kasutada jookide ja jää tegemisel. Ekstraktist saab valmistada tinti, mis ühe kirjaniku kirjelduse kohaselt on "tuhmumatu kuni maailma lõpuni". Koorest saab pruulida kibedat jooki, mida nii mõnigi seikleja ja maadeuurija leidis olevat väärtusliku võitluses düsenteeria vastu. Granaatõunamahlast tehakse jookide maitsestamisel kasutatavat siirupit. Mahla tarvitatakse ka zheleemagustoitude, koogiglasuuride, puuviljajookide ja pudingukastmete valmistamise juures. Nagu paljude iidsete puuviljade puhul, on tema raviomaduste kohta palju uskumusi. Muhamed olevat kord oma järgijaile öelnud: "Sööge granaatõuna, sest see puhastab kadeduse- ja vihkamisesüsteemi."
Sordid
Slayman'i rantshod kasvatavad granaatõunasortidest Eearly Foothill'i, Granada't ja Early Wonderful'i. Early Foothill on põhiline turustatav granaatõunasort. Selle sordi vili on suur, särav ja sügavpunast värvi. Puuvilja läbimõõt on kaks kuni viis tolli. Viljaliha ja mahl on sügavat karmiinpunast värvi ning seemned on pehmed. Räägitakse, et see sort saabus Californiasse 1896 a. Floridast Porerville'i lähistele toodud võrsetega.
Kasvatamine
Vastupidiselt enamikule puuviljadest suudab granaatõun üle elada pikki põuaperioode. Granaatõunapõõsad, mida pole mitu aastat kastetud, kasvavad ikka jõudsalt edasi. Siiski ei anna granaatõun, nagu oliivgi, mis samuti suudab vastu panna pikkadele vähese veega perioodidele, ilma piisava niiskuseta suuri hea kvaliteediga vilju. Enamik kasvatajaid annab neile hooaja vältel sama palju vett kui on vaja tsitrustele. Enamik kasvatajaid on arvamusel, et küllaldane pinnase niiskus hilissuvel ja varasügisel on vajalik hoidmaks ära liigset viljade lõhkemist.
Granaatõunad kannatavad leeliselist pinnast ja kasvavad hästi väga erinevate pinnasetingimuste korral. San Joaquin Valley kuumad ja kuivad suved aitavad puuviljal olla küpsedes suurepärase värvi ja maitsega. Kuigi taim sobib hästi ilupõõsaks rannikualadel, piirab selle halb värvikvaliteet turustamisvõimalusi. Kasvatajad kasutavad tavaliselt poolteist kuni kaks naela kaasaegset nitroväetist puu kohta aastas.
Noored puud kasvatatakse tavaliselt mitmetüvelisteks, mis annab noortele puudele suurema vastupanuvõime külmale ja puule parema kuju, kui ta vilja kandma hakkab. Täiskasvanud puudega viljapuuaedade puhul on soovitatav puid lisaks kasvuperioodil juurevõsude ära lõikamisele puhkeperioodil ka kergelt pügada. Puuvilju koristatakse enne täielikku valmimist, sest täielikult valminuna võivad need pooleks murduda.
Säilitamine ja temperatuur
Granaatõunad peaksid säilima 2 kuni 4 kuud temperatuuril 32 kraadi F ja 90%-lise suhtelise niiskuse juures.
Säilitamine
Granaatõunu transporditakse, kui need on küpsed ja söögivalmid. Neid võib mõistliku aja vältel hoida toatemperatuuril, eemal otsesest päikesevalgusest. Pikemaks säilitamiseks tuleb külmutada temperatuuril 32°-41° F. Koduseks tarvitamiseks võib kogu vilja või ainult seemned panna kilekotis sügavkülma või külmutada seemned eraldi.
Valmistamine & serveerimine
Puuvilja valimisel tuleb jälgida, et nahk oleks õhuke, kõva ja terve, mis näitab, et maitse on hästi arenenud. Seemet ümbritsev auguline membraan ei tohi olla liiga suur, seemnekestad peaksid olema pehmed ja söödavad. Ka peaksid seemned sisaldama palju mahla.
Valmistamine
Seemnete eemaldamiseks lõigake granaatõunal sabapool küljest, tehke mitmetesse kohtadesse sisselõiked, pange puuvili veekaussi nii et ta üleni veega kaetud oleks ja laske sel 5 minutit liguneda. Puuvilja vee all hoides murdke sektorid lahti, eraldades seemned membraanidest. Seemned vajuvad põhja, sellal kui membraanid ja viljaliha tõuseb pinnale. Koorige membraanid ja viljaliha pinnalt ja pange need kõrvale. Valage seemned sõela, laske veel välja nõrguda ja laske sobival määral kuivada.
Sisaldus
Keskmise suurusega granaatõun sisaldab ¾ tassi seemneid või ½ tassi mahla.
Sügavkülmutamine
Laotage seemned ühe kihina servaga alusele; külmutage, kuni on kõvad, pakkige sügavkülmiku karpidesse. Sügavkülmas võib hoida kuni 6 kuud.
Mahla valmistamine (oleme kogu töö Teie jaoks juba ära teinud- meie granaatõunamahl on aastaringselt saadaval, nii et Te ei pea kogu seda jahmerdamist ette võtma!)
Valikuvõimalusena: Tsentrifuugige seemneid segajas või köögikombainis 1-1/2 tassitäie kaupa kuni need on vedelaks muutunud. Kallake läbi marliriidest kurna ja laske nõrguda.
Hoidke külmikus kuni 5 päeva, sügavkülmas kuni 6 kuud.
Granaatõunamahlast saab...
Suurepärase värvi pirni- ja õunalõikudele.
Värskendava roosa limonaadi. Lisage vaid suhkrut, vett ja palju jääd.
Hea puljongi aseaine suppidesse ja kastmetesse.
Värvika beseekoogi. Sidrunimahla asemel kasutage granaatõunamahla.
Granaatõuna seemneid võib ...
Puistata üle salatite, magustoitude või kasutada garneeringuna.
Kasutada marinaadides või glasuurina linnuprae juures.
Kasutada garneeringuna riisitoitude, kartulite ja õunapüree juures.
Süüa peost nagu tillukesi marju.
Kasutada vahvlite, pannkookide ja plombiirjäätise peal.
Kardiovaskulaarne tervis looduslikust granaatõunast. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et granaatõunatooted on kõige efektiivsemad looduslikud antioksüdandid. Kui võtate sisse 2 spl. Slayman & Reed Inc.'i Cardiovascular Cleanser™'i päevas, aitavad meie granaatõunatooted suurendada ensüümide aktiivsust, mis kaitseb kahjulike muutuste eest rakkudes. Meie granaatõunatooted vähendavad madala tihedusega lipoproteiinide ("kahjuliku") kolesterooli oksüdeerumist- faas, mis soodustab kolesterooliosakese kleepumist veresoonte külge ja võib viia südamehaigusteni.
Allikas: American Journal of Clinical Nutrition, mai 2000
Päevase annuse kohta:
2 supilusikatäit Slayman & Reed Inc.'i Cardiovascular Cleanser™'i või 2 teelusikatäit Cardiogranate Elixir'i päevas, suu kaudu sisse võetuina, toovad kaasa mainitud meditsiinilised tulemused kõigest kahe nädalaga. Te võite soovi korral segada selle annuse veega, mahlaga, teega või mõne teise Teie poolt valitud joogiga.
Märkus: Vältige joomast koos greibimahlaga, sest on kliiniliselt tõestatud, et greibimahl võib mõjutada väljakirjutatud ravimite omastamist.
Oleme uurinud granaatõuna tervislikke mõjusid palju aastaid. Positiivseid mõjusid tervisele on arvukalt ja uuringud jätkuvad hormooniasendusteraapia ja vähirakkude, eriti rinna- ja eesnäärmevähi rakkude hävituse vallas.
Uuringute tulemused on rabavad. On lisatõendeid, et granaatõunamahl võib aidata kaasa võitlemaks viiruste, sealhulgas AIDS'i viiruse vastu, ning aeglustada vähiliste kasvajate kasvu. Vahest on parimaks uudiseks see, et granaatõunamahla tarbimine aeglustab vananemisprotsessi.
| 