Erinevus lehekülje "Aleksandr Pjatigorski" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] konverentsidel.
 
Aastal [[1969]] küsis ta tööd TRÜ psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta. <ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref>
 
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elas Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]].
 
Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t.
 
Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel [[1965]]–[[1973|73]] TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika).
 
Eesti keeles on ilmunud ühe tema intervjuu põhjal (avaldatud ajakirjas ''Вопросы Философии'' 1990/5) autori nõusolekul kokku pandud lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" ajakirjas [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] [[1990]], nr 11, lk 71–72 (tõlkinud ja järelmärkus: [[Andres Herkel]]).
 
==Tunnustused==
Anonüümne kasutaja