Erinevus lehekülje "Aleksandr Pjatigorski" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Ta oli [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] liige.
 
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehassrelvatehases peainsener. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal oli ta [[Nižni Tagil]]is ja töötas relvatehases. [[1951]] lõpetas ta [[Moskva ülikool]]i filosoofiateaduskonna ja asus [[Stalingrad]]is tööle ajalooõpetajana.
 
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene [[raamat]], Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus esimenePjatigorski raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma kaasautpriteta: "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". AastalAastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] uurimiseskonverentsidel.
 
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elas Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]].
Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t.
 
Aastal [[2000]] pälvis Pjatigorskita romaani "Meenutad imelikku inimest" eest [[Andrei Belõi preemia]].
 
Tal oli neli abikaasat ja sündis viis last.
Anonüümne kasutaja