Erinevus lehekülje "Hävituspataljonid" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 [[Rahva Omakaitse]] loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud [[Eesti NSV]] võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.{{lisa viide}}
 
Hävituspataljonide üldjuht oli surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal [[Audru]] lähedal NKVDSARKi alampolkovnik [[Grigori Okojev]]. Hiljem määrati üldjuhatajaks Venemaalt saabunud juudist kapten [[Mihhail Pasternak]]. Komissariks pandi eesti kommunist [[Feodor Okk]] ja staabiülemaks venelasest kapten Vladimirov. Pataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased, kes komandeeriti pataljonide etteotsa piirivalve ja [[Punaarmee]] ohvitseride hulgast.{{lisa viide}}
 
Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest):
Hävituspataljonide võitlusmoraal ja sõjaline väljaõpe olid äärmiselt madalad, millest annavad tunnistust mitmete hävituspataljonide juhtide raportid kõrgemale juhtkonnale. Kui puudulikult relvastatud metsavendadele suudeti arvulises ülekaalus olles siin-seal vastupanu osutada, siis Saksa regulaarvägedega kohtudes löödi hävituspataljonid reeglina puruks. Seda enam püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega. Veretöid on teada kõigi hävituspataljonide kohta.{{lisa viide}}
 
Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja tšekistidele[[Eesti NSV SARK]]-i töötajatele Eestis antud üldvolitus elanike mõrvamiseks. Iga kodanik võidi mõrvata kui salakuulaja või "diversant", sest ei nõutud puhtvormilistki kohtuotsust ja mõrvade üle ei peetud mingit kontrolli{{lisa viide}}.
 
Tavaliselt ei olnud hävituspataljonlaste poolt tabatud inimestel mingit süüd bolsevistliku võimu ees, mis oleks väärinud nii julmi karistusi. Haapsalu hävituspataljonlase ettekandes seisis, kuidas heinamaal tabati kaks meest heina tegemas, kes mõlemad kuulusid mobilisatsiooni alla - lasti sel põhjusel ilma kohtuotsuseta maha. Pataljoni ebaõnnestunud haarangult 7. juulil tagasisõidul olnud Haapsalu hävituspataljonlased avasid põhjuseta tule [[Mihkli]] aleviku apteegi juures olnud inimeste pihta - surmati apteeker ja üks kohalik elanik.{{lisa viide}}
 
7. Tallinna hävituspataljoni vangilangenud võitleja Valter Krulli tunnistused annavad iseloomuliku ülevaate selle üksuse tegevusest: [[Vigala]]s langesid vangi neli [[Metsavennad|metsavenda]], kes kohapeal maha lasti, [[Kärgu]]s põletati bensiinipudelite abil mitu talu, [[Viluvere]] raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja [[Järvakandi]]s kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati ohvritel kõrvad ära. [[Rakvere]] lähedal langes hävituspataljonlaste kätte neiu (kelle lahtiriietamisel leiti kere ümber seotud sidumismarli) ja kaks relvitut noormeest. Neiu vägistati politrukkide poolt, seejärel lasti ta koos noormeestega maha<ref>[http://www.{{lisahot.ee/lvpfoorum/parem-9.html viide}}1940.-1941. AASTA NÕUKOGUDE HÄVITUSTÖÖST EESTIS]</ref>.
 
4. Tallinna hävituspataljoni kuulunud Laur Matuoja (varem Matjušov) jutustas ülekuulamisel: [[Vaida]]s otsiti "kahtlast isikut", keda ei tabatud, tema kaasavõetud naise, kes keeldus oma mehe kohta tunnistusi andmast, vägistasid politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov, lubades pärast "vallatleda" ka hävituspataljonlastel, kellest Raadik, Pajo, Dementjev ja Kuznetsov seda ka tegid. Sama hävituspataljoni kinnivõetud võitleja Voldemar Rosin tunnistas: "Väätsas[[Väätsa]]s tabati viis ja Kiviloos[[Kiviloo]]s kuus meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Bahhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata." Sama hävituspataljoni 3. rood, mille ülemaks oli [[Oskar Int]], põletas talusid [[Pärnu-JaagupisJaagupi]]s ja Kosel[[Kose]]l.{{lisa viide}}
 
Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.-2. juulil 1941 [[Taevere]] vallas [[Kibaru]] [[Kõnnu]] ja [[Arjandi]] piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.{{lisa viide}}
4.—6. juulil pidas Viljandi hävituspataljon lahinguid [[Suure-Kõpu]], [[Rimmu]], [[Paistu]] ja [[Tänassilma]] piirkonnas metsavendade vastu. 12.-13. juulil oli pataljon rindel Põltsamaal.{{lisa viide}}
 
Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeeriva [[8. Armeearmee (NSV Liit)|8. armee]] korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. [[Narva hävituspataljon]]ist - [[Narva Töölispolk]] (''Нарвский рабочий полк''), (koosseisus 1000 liiget, 76- mm kahurite patarei ning kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti [[20. Laskurdiviis (NSV Liit)|20. Laskurdiviis]]iga.{{lisa viide}}
 
Samal ajal moodustati ka [[1. Eesti Laskurpolk]] ehk [[1. Eesti kütipolk]], mille juhiks määrati NKVDSARK-i [[kapten]] [[Mihhail Pasternak]], komissariks oli [[EKP Keskkomitee]] sekretär [[Fjodor Okk]]<ref>[http://blokada.otrok.ru/library/tribuc/06.htm Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. М.: Воениздат, 1985., http://blokada.otrok.ru/library/tribuc/06.htm ]</ref>. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 [[Kiviloo lahing|Kiviloo]] all).{{lisa viide}}
[[1. Eesti Laskurpolk]] ehk [[1. Eesti kütipolk]] asus [[20. august]]il [[1941]] Tallinna kaitsele saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist- 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.{{lisa viide}}
 
[[11. Läänemaa hävituspataljon]] osales [[Kiviloo]], [[Perila]], [[Kose-Risti]] ja [[Peningi]] lahingutes.{{lisa viide}}
 
Koos nõukogude vägedega ([[10. Laskurdiviis]]) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid ([[1. Läti vabatahtlik hävituspolk]] - (''1-й латышский добровольческий истребительный полк'') kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26-28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja [[28. august]]il lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. [[2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk]] - (''2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк''), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla<ref> Арон Шнеер Плен [http://www.jewniverse.ru/RED/Shneyer/glava6kr_ar%5B2%5D.htm Арон Шнеер. Плен]</ref>.
 
22. juulil mõrvas [[Viljandi hävituspataljon]] ilma mingi põhjuseta [[Paustvere]] külas Moosese talus 45-aastase taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-aastase tütre Linda, sama küla kooli talus mõrvati granaadiga 36-aastane taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-aastane poeg Heino. Paustvere koolimaja juures tapeti 2-aastane Ene Korp, kuna laps juhtus hävitajate teele ette. Kuna hävitajate granaadivaru sai usina mõrvatööga lõpuks otsa, jätkati seda püssidega. 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas tapeti 50-aastane Anna-Rosalie Lepik ja [[Leie]] külas Kaseotsa talus 70-aastane Katta Laos. [[Viljandi]]s rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja poode nõukogudeaegse segakaubastu direktor, Pärnust vägistamiskatse tõttu väljasaadetud juudist hävituspataljonlane Leib Matskin koos rahvuskaaslastest hävituspataljonlaste Moissei Rõssi ja Ratut Salmanniga{{lisa viide}}.
 
Hävituspataljonide riismetest moodustati 1941. aasta augustis Narva töölispolk, mille ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased [[kapten]] [[Nikolai Trankmann]], vanemleitnant M. Rogozin ja O. Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.{{lisa viide}}
 
{{Vaata|Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941}}
----
Hävituspataljonide järelejäänud liikmetest moodustati [[20. august]]il [[1941]] [[Tallinna 1. Kommunistlik Kütipolk]], mille ülemaks oli NKVD-kapten [[Mihhail Pasternak]].{{lisa viide}}
[[EK(b)P Tallinna Linnakomitee]] ja [[Ametiühingute Kesknõukogu]] otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest [[Tallinna Töölispolk]]. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]] ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus, 27.08.1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks [[August Alle]], [[Paul Rummo]], [[Erni Hiir]] ja [[Hans Kruus]].{{lisa viide}}
 
Polku reageerusregistreerus u. 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkuse[[Harkus]] loodi neile õppekeskus. Komandöriks a.-polkovnik[[alampolkovnik]] Kanger, [[EK(b)P KK]] sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk R. Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid ENSVEesti NSV [[ALMAVÜ]] orgbüroo juhataja vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja kapten A. Palta. Komissarid olid [[Eesti NSV Ülemkohus|Eesti NSV Ülemkohtu]] esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u. 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.{{lisa viide}}
 
Kui toimus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)]], piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määärata okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.{{lisa viide}}
70 056

muudatust