Uputus (Poola): erinevus redaktsioonide vahel

'''Uputuseks''' nometatakse sündmusi [[Poola]] (Rzeczpospolita) ajaloos, mis leidsid aset aastatel [[1648]]–[[1667]].

 

Aastal [[1648]], kui suri kuningas [[Władysław IV]], ei suudetud kohe uut monarhi valida ning riiki vapustas [[Ukraina]] [[kasakad|kasakate]] ülestõus [[hetman]] [[Bogdan Hmelnõtski]] juhtimisel. Et viimastel aastatel oli Seim ajanud äärmiselt rahumeelset poliitikat, et piirata võimalikult palju kuningavõimu, siis oli Poola sõjavägi allapoole igasugust arvestust ning väike püsiarmee purustati juba samal aastal Hmelnõtski ülekaalukate vägede poolt. Aasta lõpul valiti uueks kuningaks eelmise monarhi vend [[Jan II Kazimierz]], kes oli kogenud väejuht ja haritud mees. Ta suutiski kasakad ajutiselt tagasi lüüa, kuid Seimi tegevus piiras tugevalt ta tegutsemisvabadust, nii et tal ei läinud korda korralikku armeed koguda. Kasakate võimu all oli sisuliselt kogu Ukraina ning Seim, kuningas ja väejuhid vaidlesid üpris tulutult selle üle, mida ette võtta.

 

 

Venemaa kiire edu jahmatas aga [[Rootsi]]t, kes kartis, et Poola täieliku kokkuvarisemise korral haarab too Läänemere idarannikul kiirelt ülemvõimu. Et seda takistada, otsustas kuningas [[Karl X]] enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid [[1655]]. aastal [[Vorpommern|Ees-Pommerist]] ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Venemaa poolt alistamata jäänud aladest. Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks. Aasta lõpuks olid poolakate kätte tähtsamatest linnadest jäänud vaid [[Lviv]] ja [[Gdańsk|Danzig]] (Gdańsk). Jan Kazimierz lahkus pagendusse [[Sileesia]]sse ja Poolat valmistuti juba laiali jagama (kuningatrooni pakuti seejuures [[Habsburgid]]ele).

 

Kuid Rootsi vägede julm ja hoolimatu käitumine Poolas tekitas peagi tugevat vastuseisu ning tõi kaasa patriotismi kiire tõusu. Jan Kazimierz kutsuti troonile tagasi ning Poola armeed asusid kiiresti kaotatud alasid tagasi võitma. Esialgu oli Rootsi poolel [[Brandenburg]] (selle käes oli ka Poolast vasallisõltuvuses olev [[Preisimaa]], kes aga [[1657]]. aastal Poolat toetama asus, kuna rootslastest ei paistnud enam kasu olevat. Nii õnnestus poolakatel ajapikku maa rootslastest vabastada, seda enam, et Venemaaga kehtis vaherahu ning too oli alates [[1656]]. aastast sõjas Rootsiga (venelased vallutasid muuhulgas ka [[Tartu]]).

 

Kasakate ühisrinne oli vahepeal Hmelnõtski surma ning Venemaa despootlikkuse tõttu lagunenud ja see tegi peale [[1660]]. aastal sõlmitud [[Oliwa rahu]] Poolale võimalikuks asuda edukalt sõtta ka Ukraina ja teiste idaalade tagasivõitmise nimel. Venemaa tõrjuti Poola idapiiri juurde, kuid otsustavat edu ei õnnestunud saavutada. [[1667]]. aastal sõlmisid sõjast kurnatud pooled [[Andrussovo rahu]], millega [[Vasakkalda-Ukraina]] ja [[Kiiev]]i linn ning Smolensk läksid Venemaa kätte. Uputus oli lõppenud ning Poola sellest suhteliselt õnnelikult pääsenud. Kuid sellest ei võetud õppust ning seetõttu muutus Rzeczpospolita peagi mängukanniks tema tugevamate naabrite käes.