Saksa-Rooma keiser: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
==Tiitli olemusest==
 
Saksa-Rooma keiser pidas end analoogselt [[Karl Suur]]ega [[Rooma]] imperaatorite järglaseks ning võimsaimaks [[vürst]]iksvürstiks [[Euroopa]]s. Keskaegsele inimesele kehastas keiser Rooma impeeriumi jätkuvust, mis pidi kestma kuni Viimsekohtupäevani. Eriti kõrgkeskaega iseloomustas pidev võitlus paavstide ja keisrite vahel, kuna kumbki pidas end Rooma impeeriumi tõeliseks pärijaks ning soovis ilmalikku ning vaimulikku võimu enda institutsiooni ühendada. Viimased suuremad lahkhelid keisri ja paavsti vahel olid [[16. sajand]]i teisel veerandil (mille tulemuseks oli näiteks ka ''[[Sacco di Roma]]''), hiljem konsolideerusid nad ühises võitluses protestantismiga.
 
Pärast [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastast sõda]] muutus keisri võim pigem sümboolseks. Saksamaa vürstid said täieliku iseseisvuse, keiser oli vaid formaalselt nende lääniisand, säilitades võimu vaid oma pärusvalduste üle. Keisri tiitel kadus 1806. aastal koos keisririigiga, kui [[Napoleon I]] selle kaotas. Viimasest Saksa-Rooma keisrist [[Franz II Joseph Karl (Saksa-Rooma keiser)|Franz II-st]] sai esimene [[Austria keiser]] Franz I. Seega võib tänapäeva [[Austria]]t pidada Rooma impeeriumi järeltulijaks.