Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Analüüs kui meetod==

 

Analüütilisele filosoofiale iseloomulik [[meetod]] (kuid mitte selle ainus meetod) on nn keeleanalüüs ehk [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]], mille lõppeesmärgiks on [[filosoofiline probleem|filosoofiliste probleemide]] lahendamine või hajutamine keelest tingitud segaduste hajutamise teel või ka keelele tuginedes.

 

===Ideaalkeelefilosoofia===

 

Analüütilise filosoofia algeid võib täheldada juba [[19. sajand]]il ([[Bernard Bolzano]], [[Franz Brentano]], [[Alexius Meinong]]), kuid suur osa analüütilisest traditsioonist võib oma eelkäijaks pidada [[Gottlob Frege]]t, kes oma "[[Mõistekiri|Mõistekirjas]]" ([[1879]]) kirjutab: "Kui üks filosoofia ülesandeid on murda sõna võim inimvaimu üle, avastades keeletarvituse tõttu sageli peaaegu vältimatult tekivad illusioonid [[mõiste]]tevaheliste vahekordade kohta, vabastades [[mõtlemine|mõtlemise]] sellest, mis on talle külge jäänud üksnes keeleliste väljendusvahendite iseloomu tõttu, siis võib minu mõistekiri, mis on selleks otstarbeks kaugemale välja arendatud, saada filosoofidele kõlbulikuks tööriistaks."

 

===Tavakeelefilosoofia===

 

Teine keeleanalüüsi suund ([[tavakeelefilosoofia]] laiemas mõttes) lähtub äratundmisest, et inimkeelt ei saa taandada loogikale. See sai alguse [[George Edward Moore]]'ist ning arenes muuhulgas [[Ludwig Wittgenstein]]i "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofilised uurimustes]]" ning [[John Langshaw Austin]]i ja [[John Searle]]'i [[kõneaktiteooria]]s. Eesmärgiks oli tavakeele konkreetsete kasutamisjuhtude analüüs ja kriitiline kirjeldamine.