Paul Menesius: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
Tema perekonnanime on kirjutatud ka kujudel '''Menzies''', '''Menghes''', '''Meneses'''.
Menesius pärines vanast ja rikkast šoti perekonnast, mis oma tulise [[katoliiklus]]e ja konservatiivsuse tõttu oli [[1639]] sunnitud emigreerima.
Paul Menesius õppis [[Prantsusmaa]]l [[Douai]] [[jesuiitide kolleegium]]is.
Pärast [[Oliver Cromwell]] surma [[1658]] naasis perekond [[Šotimaa]]le. Kuigi [[Charles II]] tagastas perekonna maad, oli perekonna jõukus kadunud. Paul, kes oli noorem poeg, pidi hakkama ise endale elatist teenima. Ta asus [[Poola]]s sõjaväeteenistusse. Seal oli tal suhe ühe poolatariga ning ta tappis [[duell]]il tolle abikaasa.
Aastal [[1661]] meelitati ta üle [[Venemaa]]le ja ta andis end venelastele vangi. Seal sai ta [[kapten]]i auastme. Aastal [[1662]] osales ta [[Vasemäss]]u mahasurumises. Hiljem komandeeriti ta [[Smolensk]]sse, kus ta sõbrunes [[Kirill Polujektovitš Narõškin]]iga. Aastal [[1667]] sõitis ta [[Rootsi]] mäetöölisi palkama.
Η
Aastatel [[1671]]–[[1672]] viibis ta Šotimaal. Pärast naasmist kutsuti ta välja, et ta esitaks aruande rahvusvahelisest olukorrast. Sel ajal oli Venemaa valitsusel tarvis [[Andrussovo vaherahu]] tingimuste täitmiseks otsida Euroopa valitsejate seast liitlasi Poola ja Venemaa võitluseks [[Türgi]]ga. Moskvast saadeti Euroopa õukondadesse kolm saadikut: Vinniuse, [[Jemeljan Ukraintsev|Jemeljan Ignatjevitš Ukraintsev]]i ja Menesiuse (1672). Viimane pidi käima [[Berliin]]is, [[Dresden]]is, [[Viin]]is, [[Venezia]]s ja [[Rooma]]s. Kõikjal peale Rooma kuulati ta küll viisakalt ära, kuid otsest vastust ei antud, Viinis suhtuti temasse isegi kahtlustavalt.
Venezia Senat vastas: "Jumal, aita tsaarlikul kõrgeaususel hävitada pealetungivad vaenlased ja rahustada kristlikud valitsejad."
Menesiusel oli Rooma minnes kaasas tsaar Vene tsari [[Aleksei Mihhailovitš]]i kiri [[paavst]] [[Clemens X]]-le: "Rooma kiriku paavst ja õpetaja, kirjutage meile, suurvürstile: kas hakkate kristliku kohuse kohaselt aitama oma vägedega meie venda, tema kuninglikku kõrgust, ühise vaenlase vastu? Ja kui tahate aidata, saatke meile peagi kiri, milliste abinõudega, mis ajal ja millistes kohtades see abi oleks, et ühiste saadikute kaudu leping sõlmida. Ja kirjutage ka ümberkaudsetele valitsejatele, et ka nemad aitaksid kuninglikku kõrgust, ja nimelt kirjutage [[Louis XIV|Louis]]'le, [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]], ja [[Charles II|Charles]]ile, Inglismaa kuningale, et nad lõpetaksid sõja Hollandi Staatidega ning pööraksid oma väed ühise kristlaste vaenlase vastu."
Roomas ([[1673]]) kuulutas Menesius kõigepealt välja paavsti vastuvõtu- ja hüvastijätuaudientsi tingimused. Paavst pidi [[Moskva suurvürst]]i nime ja tiitlit kuulama seistes, kirja vastu võtma ja oma kirja üle andma samuti seistes. Enne kirja kinnipitseerimist pidi kirja saadikule näidatama, et too saaks veenduda, et tsaari tiitel on täielikult välja kirjutatud. Paavsti tseremooniameister esitas vastutingimused: paavst istub kogu audientside aja ja saadik suudleb paavsti jalga. Paavsti ei saavat sundida teisiti käituma. Menesius vastas: "Paavsti jalga suudelda pole mulle sugugi kästud, sest meie suurvürst ei allu katoliku Rooma seadusele; ja ka eelnevatel aastatel, kui kreeklased olid ladinlastega usuühenduses, ei suudelnud kreeklased paavsti jalga. Kui [[1438]]. aastal sõitis [[Ferrara]]sse paavst [[Eugenius IV]] juurde [[Konstantinoopoli patriarh]] Joseph [[metropoliit]]ide ja [[piiskop]]pidega,siis paavst vahetas nendega munga kombel suudlusi ning seejärel suudlesid metropoliidid ja piiskopid ja teised astmed tema kätt." Tseremooniameister vastas: "Kui paavsti juurde sõidab keiser või mõni muu kristlik valitseja ning paavsti jalga suudlema ei hakka, siis ta paavsti näha ei saa." Menesius vastas: "Kui nii, siis las paavst laseb mind ära saata."
Et paavsti õukonnas oldi asjast huvitatud, siis saadikut ära ei lastud, ja saadik ei suudelnud paavsti jalga, vaid ainult põlvitas ning pead ei kummardanud. Paavst võttis kirja vastu istudes, andis selle üle esimesele tseremooniameistrile ning ütles: "Rõõmustan, nähes saadikut teie valitseja juurest; aga seda, mida teie valitseja oma kirjas meilt palub, me teeme rõõmuga ja varsti koostame vastuse." See järel panid tseremooniameistrid Menesiuse kummargile paavsti põlvede juurde. Kui paavst tõusis ja õnnistas kõiki, suruti Menesius põlvili. Kui saadik avaldas hiljem kardinalile nördimust vägivaldse põlvilisurumise pärast, vastati talle, et kõik saadikud täidavad paavsti õukonna kombeid ja kuuletuvasd tseremooniameistritele.
Menesius külastas ka endist Rootsi kuningannat [[Kristiina]]t, kes elas katoliiklasena Roomas. Kristiina ütles talle: "Olen väga rõõmus, et tsaarlik kõrgus suvatses saata saadiku paavsti juurde: kui ma saan valitseja asjadele kuidagi kaasa aidata, siis ma pean seda tegema, sest kui ma olin kuninganna Rootsi kuningriigis, siis oli meie vahel liit, mida ma jään igavesti meeles pidama."
Vastuskirja kirjutamisel ilmnes ülesaamatu raskus. Menesiusele öeldi: "Paavst kirjutab suurvürsti nime ja tiitli nii, nagu nad olid kirjutatud tsaari kirjas, kirjutab üle kõikide valitsejate: kõige kõrgemale valitsejale, ainult et on võimatu kirjutada teie valitsejat tsaariks, sest [[tsaar]] ja [[keiser]] on üks ja seesama sõna, ja kirjutada tsaariks, siis saavad keiser ja teised valitsejad paavsti peale pahaseks." Selle peale näitas Menesius keisri, Venezia ning Brandenburgi ja Saksi kuurvürsti kirju, kus valitsehat nimetati tsaariks. Sellega eoi jäetud rahule. Paavst saatis küsimuse, mis tähendab "tsaar". Menesius vastas: "Nii nagu on nimed paavst, Rooma keiser, Türgi sultan, Pärsia šahh, Krimmi khaan, India mogul, Abessiinia pretiaan, Araabia zaref, Bulgaaria kolman, Peloponnesose despoot, Paabeli kaliif ja teised, nii on ka slaavi keeles: Venemaa tsaar." Menesiuselt küsiti, kuidas "tsaar" ladina keelde tõlkida. Ta vastas: "Tõlkida ei saa, kuid te ju kirjutate ilma tõlketa ladina tähtedega kõik minu poolt loetletud valitsejate nimetused!"
Kardinal Barberini ütles: "Kui nüüd paavst ei rahulda tsaarliku kõrguse väärikust, siis see, kes meist, vanadest kardinalidest, pärast teda saab paavstiks, rahuldab tsaari väärikuse. Meie, vanad kardinalid, saadame suurele valitsejale kirja vabanduusega, kirjutame nime ja tiitli täielikult välja, kui ainult nüüd suur valitseja meie peale ei pahanda, sest paavsti võimu ja paavsti sõna valitseb paavsti õepoeg kardinal Alterius, ja teeb kõik omamoodi oma ajalikuks uhkuseks, mida ta pavstile keele peale paneb, seda paavst räägibki."
Lõpuks kutsuti Menesius paavsti juurde salajasele audientsile. Clemens küsis: "Miks sa ei taha minult kirja vastu võtta?" Menesius vastas: "Meie suur valitseja kirjutas teile Jumala nimel ja kristliku kohuse poolest abipalve oma vennale, Poola kuningale meie ühise vaenlae, Türgi sultani vastu. Teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, ei osutanud suurele valitsejale oma armastust, ei nimetanud teda tsaariks; aga teie, Rooma kiriku paavst ja õpetaja, peate ühendama, mitte lõhkuma." Paavst ütles: "See on võimatu asi, sest minu vennad, eelnevad paavstid, seda ei teinud; meil oli juba istung kardinalidega, ja nad ei luba mul seda teha." Menesius ütles: "Kui te teete tsaarlikule kõrgusele mõne jämeduse, siis valitseja kirjutab sellest ka teistele kristlikele valitsejatele." Paavst helistas hõbekellukest ning käskis sisse astunud ''maestro di camera''<nowiki>'l</nowiki> tuua kuldketi paavsti vapiga ja lasuurpalvehelmed. Paavst andis need asjad Menesiusele sõnadega: "Kingin sulle mälestuseks."
Menesius saadeti ära lubadusega, et paavst saadab Venemaale saadiku tiitli asjus kokku leppima. Nõnda lõppesid läbirääkimised edutult. Menesius viis Moskvasse kirja koopia, mis Roomat millekski ei kohustanud. Seal mainiti Vene tsaari sõnadega: "''Dilecto filio, nobili viro Alexio Michaeli, Magno Moschorum Duci''" 'Armsale pojale, Alexiusele Michaeli pojale, moskvalaste suurvürstile". Moskva võime rõõmustas aga seegi tulemus ja Menesiuse järeleandmatus saadikuna.
Aastal [[1674]] ülendati Menesius [[polkovnik]]uks ja määrati välisasjade ametkonda. Tema sõprus Kirill Narõškiniga, kes oli nüüd tsaari äi, ja [[Patrick Gordon]]iga ning hõimlus Narõškinite ja [[Artamon Matvejev|Artamon Sergejevitš Matvejev]]iga lähendas Menesiust tsaarile.
Kuni tsaar Aleksei Mihhailovitši surmani juhendas ta tema poja Pjotr Aleksejevitši (tulevase [[Peeter I]]) sõjaväelisi mänguõppusi. Tsaar määras enne surma teda Peetri kasvatajaks.
Pärast tsaar Aleksei surma Menesiuse olukord halvenes. Aastatel [[1677]]–[[1678]] osales ta Tšigirini sõjakäikudes, aastatel [[1680]]–[[1689]] viibis ta Smolenskis. Pärast Moskvasse naasmist osales ta diplomaatilistel läbirääkimistel, kuigi ta ei olnud enam välisasjade ametkonna koosseisus. Aastal 1688 osales ta teises Krimmi sõjakäigus.
Peeter I ajal toodi ta tagasi Moskvasse. Peeter suhtus Menesiusesse hästi ning hoolitses pärast surma ka tema perekonna eest. Andmed Menesiuse järeltulijatest katkevad 1702. aastast.
Menesius kaitses innukalt Venemaa huvisid, kuid jäi tulihingeliseks katoliiklaseks ja Šotimaa patrioodiks. Ta unistas Venemaa pööramisest katoliku usku.
| |||