Punk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
46. rida:
4. juunil 1976. mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punk-ikknid nagu Joe Strummer, Capitan Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserdit lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skadaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.
Pungi eetiline tuum oli [[Mark Sinker]]’i sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need zhestid ''ei tohiks'' šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse “päris” vägivallale, “tõelisele” obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, [[sõda]], ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte [[soeng]]utele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ ''Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.''“
Seda mõistes kujundas mänedzher [[Malcolm McLaren]] Sex Pistolsist väljakutsuva mässumeelsuse sümboli, millega noortel oli kerge samastuda
[[Johnny Rotten]]: “Seda tajuti reaktsioonina parempoolsuse suhtes. See oli reaktsioon [[Teine maailmasõda|II maailmasõjast]] pajatava Ema ja Isa vastu. See oli just väljanägemine. [[Vivienne Westwood|Vivienne]]’i “Anarchy” särgid paistsid isegi nagu koonduslaagri särgid oma halvastitrükitud triipudega. Neil oli ümmargune kaelus kahe auguga, nagu kolledžipoiste särkidel Ameerikas, millest nad kuldketi läbi pistsid. Sellel olid samuti topeltmansetid, nagu sündsal ülikonna särgil, ning seal olid [[Vladimir Lenin|Lenin]]i ja esimees [[Mao Zedong|Mao]] pildid koos mingit sorti loosungitega. Minu omal oli: “Only Anarchists Are Pretty” (“Ainult anarhistid on kenad”). Siis kinnitas ta sellele tagurpidi [[haakrist]]iga käesideme ning kaunistas selle kõikvõimalike poliitiliste loosungitega. Minu oma maksis 35 quid’i. See oli naeruväärne, siis suur [[raha]], nii oli mul kombeks oma ema ja isa pommida. Nad pidasid [[restoran]]i ja ma pidin seal töötama. Ükskord näppasin ma Vivienne’ilt paar [[T-särk]]i ja paari nahkpükse. [[Sid Vicious|Sid]] töötas kaks nädalat “[[Sex]]” poes [King’s Road 430] ja ütles: “Ma pigistan silma kinni. Sa võid need võtta.” Ta lasi mul need varastada. Kahjuks ma kandsin neid järgmisel õhtul “Roundhouse’is” (“Ümarmajas”) ja Vivienne oli seal. See oli ainuke paar, mis neil oli. Ta sussitas mu välja ning ma pidin talle raha andma. Ta ütles, et teab, mida Sid oli teinud, ega pahanda eriti. Vivienne oli tegelikult selles suhtes all right. Malcolm McLaren oli tegelikult tõeline meeste[[rõivastus|rõivaste]] fanaatik. Ta teab tegelikult palju meesterõivaste ajaloost. Ta tunneb kõiki väljanägemisi, noorsookultusi ja sellist värki. Sealt pärinesid paljud tema ideed. Ükskord rääkis ta mulle mingitest prantsuse [[aristokraatia|aristokraat]]idest peale [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suurt Prantsuse revolutsiooni]], kes olid tõelised [[dandy]]d ja kandsid punast huulepulgatriipu ümber kaela. Punk-mood tuli sellistest [[idee]]dest.”
[[19. november|19. novembril]] 1976 ilmunud singliga “Anarchy in the U. K.” saavutas Sex Pistols (Johnny Rotten, [[Steve Jones]], [[Glen Matlock]], [[Paul Cook]], Malcolm McLaren) bändi müüdile aluse pannud skandaalse kuulsuse.
71. rida ⟶ 73. rida:
PS - Kes iganes seda artiklit jätkab ja täiendab! Palun kirjutage juurde Euroopa 80. aastate punki puudutav osa ja täiendage ka USA kaheksakümnendaid.
|