Punk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
38. rida:
Punki kui subkultuuri juured on kinni avangardkunstis, selle püüdes maailma šokeerida. Mõistest "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA's tähistamaks briti rock'i invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlsega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Olulisemad 60. punk ''[[lavapilt|scene]]'id'' olid [[Seattle]]'is (The Sonics), Detroitis (MC5, The Stooges) ning Austinis (The Seeds). Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.
Oluliseks suunanäitajaks oli ka New Yorgis tegutsenud ansambel Velvet Underground, mis omal ajal Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi ansambel-suunanäitja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis shokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ning naisteriiete kandmisega laval. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega klubis Max's Kansas City, andis välja kaks albumit ning enne lagunemist mänedzeeris seda keegi inglane Malcolm McLaren.
Päris punk liikumise alguseks võib aga pidada aastat 1974, kui New Yorgis, klubis CBGB hakkasid regulaarselt esinema [[Ramones]], [[Television]], [[Blondie]], hiljem lisanduvad Televisionist võimuvõitluse tagajärjel lahkunud Richard
Mõiste "punk" kinnistasid aga ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorki tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Watch out, punk is coming!". Esialgu oli scene siiski pigem ühe sõpruskonna mängumaa. Esimest korda pälviti laiemat tähelepanu 1975. aasta suvel toimunud kahepäevase CBGB festivaliga. Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene. Järgmine oli The Ramones. 1976. maikuus andis Ramones Sire Reocordsi all välja emonüümilise debüütalbumi, mis defineeris maailma jaoks punk rock'i reeglid. Tõustes Billboardi edetabelis 111. kohale lõi see album bändile enneolematu reputatsiooni, millele lisasid värvi plaadifirma katsed bändi koos selliste nimedega Foreigner ja Black Sabbath esinema sundida. Erinevalt bändi omapäi antud klubikontserditest osutsid need suured esinemised läbikukkumisteks. Scene aga laienes. 1976 aastal lisandusid karismaatilise punk-ikooni Stiv Batorsi bänd The Dead Boys ning väidetavalt maailma esimene pychobilly ansambel, hullumeelse lavashowga The Cramps. 4. juunil 1976. mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele. Paljud tulevased Inglismaa punk-ikknid nagu Joe Strummer, Capitan Sensible ja Johnny Rotten tulid enne kontserdit lava taha kiibitsema. Viimasele neist, juba tollal skadaalsele Johnny Rottenile pakkus Ramones proovilepanekuks õlle pähe uriini. Asjaosaliste mäletamist mööda olla Rotten küll klaasi tühjaks joonud, kuid püsinud seejärel pikalt vait.
60. rida ⟶ 62. rida:
Olulistest USA scenedest võib välja tuua California scene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunda näitasid ansamblid Black Flag, Circle Jerks ning Dead Kennedys. Omalaadseks inkubaatoriks kujunes parem-konservatiivne Orange County maakond, kust on pärit näiteks Mike Nessi country-punk ansambel Social Distortion ning The Offspring.
Washington DC scene sünnitas straight-edge liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändifirmad asutati tihti bändide poolt oma materjali välja andmiseks. Niimoodi alustasid Black Flagi label SST, Ian MacKaye label Dischord.
Bändid, kellest kunagi ametlikus muusikapressis ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Punk rocki avastasid enda jaoks tollal "põranda all" olnud rulasportlased, kelle ajakiri "Trasher" pühendas nii mõnegi lehekülje mõne punkbändi tutvustamisele ning väiksestes tiraazides levitatud rulavideotes mägis tihti USA ühiskonna konservatiivsed kihid aga võitlesid pidevalt punk'i vastu. Ansamblid said pidevaid süüdistusi ühiskonna moraali ning väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just kohtuasjade tõttu läksid peaaegu samal ajal laiali eelmainitud Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emo liikumine, mis algselt oli rangelt põranda-alune ning võimalikult anti-kommerts. Kui hardcore scene kaheksakümnendate teisel poolel oma otsa leidis, pöördus USA punkliikumine tagasi algse New Yorki pungi juurde. Märksnaks sai meloodilisus. Tekkis mõiste punk-pop (pop-punk), mis algselt tähendas Ramonesi muusikalise lihtsuse ja tempokuse ühendamist Beach Boysi meloodilisusega. Olulisematest ja tuntumatest nimedest toome siinkohal ära anamblid The Queers ja Green Day.
66. rida ⟶ 70. rida:
Üheksakümnendate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ning plaadifirmad korjasid peale grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vaheludva eduga kuni tänaseni kuulsust naudivad. Punk-ringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-punk'i alla. Lahjendadas mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel midagi ühist algse punk-liikumise ega tõekspidamistega.
PS - Kes iganes seda artiklit jätkab ja täiendab! Palun kirjutage juurde Euroopa 80. aastate punki
| |||