Zwiesprache: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
jätk |
esimese osa lõpp |
||
156. rida:
Ent see kõne kujutab endast isikliku igapäevaelu sündmusi. Nendega pöördutakse meie poole, olgu nad siis suured või väikesed, kusjuures suurteks peetavad ei anna meile suuremaid märke kui teised.
Kuid sellega, et me neid tajume, ei tee me veel lõplikku otsust oma käitumise kohta. Me võime ikka veel mähkuda vaikimisse või kõrvale hiilides harjumuse poole pöörduda. Kummalgi juhul saame haava, mille valu ei leevenda ei produktiivne tegevus
Me ei tulnud olukorraga toime, sellest tuli loobuda, mitte kunagi pole võimalik toime tulla sügavalt mõistetud olukorraga, kuid me saame olukorrast üle, viies ta sisse oma elatava elu substantsi. Ainult nii, ustavuses silmapilgule, saame tundma elu, mis on miski muu kui silmapilkude summa. Me vastame silmapilgule, kuid ka vastutame silmapilgu eest. Koer vaatas sinu peale, sa vastad tema pilgule, laps võttis sul käest kinni, sa oled vastutav tema puudutuse eest, rahvahulk liiguv sinu ümber, sa vastutad nende hädade eest.
'''Moraal ja religioon'''
Vastutus, mis ei vasta lausutud sõnale, on vaid [[moraal]]i [[metafoor]]; vastutus on faktiliselt olemas üksnes juhul, kui on olemas instants, mille ees ma olen vastutav, ja "vastutus iseenda ees" on reaalne üksnes juhul, kui "ise", mille ees ma vastutan, on läbipaistev ja viib absoluuti. Ent see, kes tunneb reaalset vastutust, kahekõneluse vastutust, ei saa jätta nimetamata seda, kes lausub sõna, millele ta vastab; ta tunneb teda selle sõna substantsis, mis nõudes, hinge tungides, sisemeele intonatsiooni võttes teda hingepõhjani erutab. Inimene võib Jumala olemist kõigest väest tagasi lükata, ent tunda seda kahekõneluse karmis pühaduses.
Ei maksa arvata, nagu ma teeksin küsitavaks moraali, kiites religiooni. Tõsi küll, religiooni eelis moraali ees seisneb selles, et ta on [[fenomen]], mitte [[postulaat]], samuti selles, et peale otsustavuse suudab ta haarata ka rahu; moraali tegelikkus, Nõudja nõue on sees ka religioonis, kuid religiooni tegelikkust, Nõudja absoluutset olemist, ei ole sees moraalis. Kui aga religioon tunneb rahuldust ja kinnitab end, muutub ta kahtlasemaks kui moraal, just sellepärast, et ta on tegevam ja ulatuslikum. Religioon kui risk, mis on valmis iseendast lahti ütlema, on toitev [[arter]]ite süsteem; süsteemina, mis valdab tõde, on kindel ja kindlust pakkuv, religioonisse uskuv religioon, on [[veen|venoosne]] veri, mis jääb oma liikumises toppama. Ja kui pole midagi, mis võib inimeste nägu meie jaoks nõnda moonutada nagu moraal, siis religioon võib meie jaoks rohkem kui miski muu moonutada Jumala palet. Ühel juhul on see [[printsiip]], teisel juhul [[dogma]]; ma oskan hinnata dogma "objektiivset" kindlust, kuid nii ühe kui teise taga on –ilmalik või püha – sõda olukorra kahekõnelise võimuga, peitub see kord ja lõplikult omaksvõetu, mis seisab vastu ettenähtamatule silmapilgule. Dogma on isegi seal, kus tema pretensiooni juured ei tekita kahtlust, muutunud [[ilmutus]]e suhtes tundetuse ülevaks vormiks. Ta ei kannata lõpuleviimist, kuid inimene viib ta endale omase [[illusioon|illusoorse]] kindlusega lõpule.
| |||