Erinevus lehekülje "Lorenzo de' Medici" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (robot lisas: af:Lorenzo de' Medici)
P
==Valitsusaeg==
===Välispoliitika===
Ehkki Lorenzo võimule tõustes [[1469]]. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, suutis Lorenzo selle ohu kiirelt kõrvaldada, sest ta omas tugevat välistoetust ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest [[1471]]. aastal paavstiks saanud [[Sixtus IV]] oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid [[1470. aastad|1470. aastate]] teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes [[1478]]. aastal [[Pazzi vandenõu]]ga. Selle ebaõnnestumise ning vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. PaavstigsPaavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles äärmiselt raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas [[1479]]. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ning rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima,. Firenze vabastati kirikuvande alt ning Lorenzo naasesnaasis sinna kangelasena. Järgnevatel aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu. Ka järgnevaid paavste suutis ta enda suhtes positiivselt meelestatuna hoida, [[Innocentius VIII]]-t isegi sedavõrd, et too tegi tema teisest pojast [[Leo X|Giovannist]] juba 13-aastaselt kardinali, hiljem tõusis too Leo X-na paavstitroonile. Juba kaasaegsed nägid 15. sajandi lõpu Itaalia sisemise stabiilsuse põhitegurina Lorenzo tarka välispoliitikat, mistõttu tema varajast surma leinati küllaltki laialdaselt ka äljaspoolväljaspool Firenzet.
 
===Sisepoliitika===
Lorenzo püüdis jätkata Cosimo ja Piero poolt paika pandud valitsuskorraldust, kus Medicist valitseja oli valitsusorganite taga seisev hall kardinal, ning suhtus erilise tähelepanuga vaesematesse elanikesse. Siiski ei suutnud ta tõelise renesanssvürstina kiusatusele vastu panna ning korraldas sageli uhkeid pidustusi, mille keskmes oli tema isik, samas kui ta isa ja vanaisa olid alati hoidunud tagaplaanile, püüdes vähemalt väliselt jääda tavakodanikuks.
 
Pazzi vandenõu käigus tapeti Lorenzo vend [[Giuliano di Cosimo de' Medici|Giuliano]], kergelt haavata sai ka Lorenzo ise. Vandenõulased ei suutnud siiski võimu üle võtta, sest Medicitele lojaalseks jäänud ''[[gonfaloniere]]'' [[Cesare Petrucci]] suutis valitsusaparaadi keskust ''Palazzo di Signoria''t kaitsta. Järgnes veresaun Medicite vaenlaste vastu, kuigi Lorenzo püüdis seda vältida. Medicite hukatud peavaenlased maaliti hiljem üles ''Palazzo di Medici'' seinale,. selleSelle taiese kallal nägi teiste kõrval vaeva ka [[Leonardo da Vinci]].
 
Pärast välispoliitilise kriisi lahenemist [[1480. aastad|1480. aastate]] alguseks oli ka Firenze siseelu rahulik. Kümnendi lõpu poole hakkasid sisepinged siiski taas koonduma, sest teatava majanduslangudemajanduslanguse tõttu pankrotistusid mitmed vaesemad kaupmehed ning Medicite pankki polnud enam niivõrd tugev, et saanuks linna aidata, pigem kasutas Lorenzo linna varasid isiklikes huvides. Rahva rahulolematuse tabas väga hästi ära fanaatiline jutlustaja [[Girolamo Savonarola]], kelle jutlused muutusid kiiresti äärmiselt populaarseteks.
 
==Renessansi soosija==
99 361

muudatust