Redaktsioon: 27. oktoober 2003, kell 10:03 redigeeri Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 252 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 27. oktoober 2003, kell 10:04 redigeeri eemalda Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 252 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
74. rida: Teine asi, kui ma oma isikliku elu tunnil, mis on tajule avatud, kohtan inimest, kelles miski mulle "ütleb" midagi, mida ma objektiivselt ei oska taibatagi. Ei ütle mulle mitte seda, milline see inimene on, mis temaga toimub ja nii edasi. Vaid ütleb midagi ''mulle'', apelleerib kuidagi minule, siseneb öeldavaga minu ellu. See võib olla miski, mis on seotud antud inimesega, näiteks see, et ma olen talle vajalik. See võib olla ka midagi minu kohta. See inimene ise oma suhtumises minusse ei ole öeldavaga kuidagi seotud, tal ei ole suhtumist minusse, ta ei ole võib-olla mind tähelegi pannud. Mitte tema ei ütle, nii nagu too üksildane inimene sõnadeta ütles tema kõrval pingil istujale oma saladuse: öeldakse ''seda''. Kes mõistab sõna "ütleb" [[metafoor]ina, see ei saa minust aru. Fraas "see ei ütle mulle midagi" on metafoorne väljendus; aga see, mida mina silmas pean, on tõepoolest keel. Keele majas on palju eluasemeid, ja see on üls sisemistest. Niiviisi öeldava tajumine käib hoopis teisiti kui vaatlemine ja kaemine. Inimest, kelle kaudu mulle midagi öeldi, ei saa ma üles joonistada, ei saa teda kirjeldada, ja kui ma teeksin katset, oleks öeldavaga kõik läbi. See inimene ei ole minu tähelepanu objekt, ma osutusin temaga kuidagi seotuks. Võib-olla pean ma teda kuidagi mõjutama, võib-olla pean ainult midagi õppima, ja asi on ainult selles, et ma selle "vastu võtaksin". Võib-olla tuleb mul vastata kohe just sellele inimesele, siinsamas; võib-olla aga on öeldul ees pikk mitmekesine edasiandmise tee ja sellele vastata tuleb mul kuskil, millalgi ja kellelegi ~~–kes~~– kes teab, mis keeles, praegu aga on kogu asi ainult selles, et ma võtan enese peale tarviduse vastata. Kaheldamatu on vaid see, et minu poole on pööratud sõna, mis nõuab vastust. Nimetame niisugust taju ''märkamiseks'' (''Innewerden''). 82. rida: '''Märgid''' Igaühel meist on ümber turvis, mis peab märgid ära tõrjuma. Märgid on ~~meoe~~meie peale suunatud pidevalt, elada tähendab olla see, kelle poole pöördutakse, tuleb ainult see pöördumine vastu võtta, tuleb ainult kuulda seda pöördumist. Ent risk tundub meile liiga suurena, meile tundub, et selline helitu äike ähvardab hävinguga, ning me täiustame oma kaitseaparaati põlvest põlve. Meie teadus kinnitab meile: "Ole rahulik, kõik läheb nii, nagu peab minema, sinule ei ole midagi suunatud, sind ei peeta silmas, see on maailm. Sa võid seda tajuda, nagu tahad, kuid mida sa ka ette ei võtaks, see lähtub ainult sinust, sinult ei nõuta mitte midagi, sinu poole ei pöörduta, kõik on vaikne." Igaüks meist on suletud turvisesse, millega me harjume ja mida me varsti enam ei märka. On vaid hetki, mil on võimalik sellest läbi tungida ning äratada hing tundlikkusele. Ja kui midagi sarnast on meiega juhtunud, kui me oleme muutunud valvsaks ning küsime endalt: "Mis siis ikka erilist on juhtunud? Kas see on siis midagi muud, kas see pole see, mis iga päev juhtub?", siis me võime vastata: "Tõepoolest, mitte midagi erilist, see on igapäevane asi, ainult et meid ei ole iga päev siin."

Zwiesprache: erinevus redaktsioonide vahel