Erinevus lehekülje "Aleksandr Pjatigorski" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Ta oli [[Tartu-Moskva semiootikakoolkond|Tartu-Moskva semiootikakoolkonna]] liige.
 
Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehass peainsener. [[Teine Maailmasõdamaailmasõda|Teise Maailmasõjamaailmasõja]] ajal oli ta [[Nižni Tagil]]is ja töötas relvatehases. [[1951]] lõpetas ta [[Moskva Ülikoolülikool]]i filosoofiateaduskonna ja asus [[Stalingrad]]is tööle ajalooõpetajana.
 
[[1956]] asus ta tööle [[orientalistika]]instituudis, kus [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene [[raamat]], PjatogorskiPjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]] kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus esimene raamat, mille autor oli ainult Pjatigorski, ilma kaasautiritetakaasautiroteta: "Materjalid [[india filosoofia]] ajaloost". Aastal [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] uurimises.
 
Ta emigreerus [[1972]] [[Iisrael]]i. Alates [[1974]]. aastast elab Pjatigorski [[Suurbritannia]]s. Ta on [[Londoni ülikool]]is [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]]. Ta on avaldanud raamatuid [[budism|budistlikust]] filosoofiast, [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est.
 
Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est.
 
Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t.
 
Aastal [[2000]] pälvis Pjatigorski romaani "Meenutad imelikku inimest" eest [[Andrei Belõi]] preemia]].
 
Elu jooksul on tal olnud 4 naist ja 5 last.