Ainsad riigid, kus saab 17. sajandi teisel poolel rääkida tõelise absolutismi kehtestamisest, olid [[Taani]] ja Rootsi. Esimeses neist toimus monarhistlik riigipööre [[1660]], mil pärast riigi lüüasaamist Rootsi käest otsustati valitsuskorda tõhustada. Kuninga kätte anti sisuliselt kogu võim ja aadel maksustati, samuti kehtestati teenistusastmete tabel, mis võimaldas kõigil riigi kodanikel jõuda aadliseisusesse. Selline süsteem kehtis Taanis suuremate muutusteta kuni [[1849]]. aastani.
Rootsis oli kuningal alates [[Gustav Vasa]] ajast pidev suhteliselt tugevatugev positsioon, kuid aadlikest esindajatekogu piiras seda siiski oluliselt. Võimekad kuningad, nagu [[Gustav II Adolf]] ja [[Karl X]], juhtisid riiki sisuliselt oma tahte järgi, kuid kahel korral, pärast [[1632]]. ning uuesti [[1660]]. aastat, oli riigis monarhi alaealisuse tõttu tegelik võim regentvalitsusel. Esimesel korral valitses riiki võimekas kantsler [[Axel Oxenstierna]], teisel korral ei saanud regendid aga oma ülesannetega kuigivõrd hakkama. Seetõttu kisti Rootsi Prantsusmaa poolel suhteliselt mõttetusse [[Skåne sõda|Skåne sõtta]] ([[1674]]–1679), kus absolutistlik Taani oli [[Skåne]] tagasivõitmisele lähedal. Seda takistas vaid noore kuninga [[Karl XI]] oskuslik vägede juhtimine nimetatud provintsis. Ent pärast sõdagi ei soovinud senised valitsejad kuningale võimu loovutada. Puhkes äge sisevõitlus, kus oluline osa aadlist toetas kuningat ja [[1680]]. aastal kehtestati ka Rootsis absolutism. Algas [[mõisate reduktsioon]] ja ehitati üles tõhus maksusüsteem, mis võimaldas Rootsil luua arvestatava püsiarmee. See süsteem kestis kuni [[Karl XII]] surmani [[Põhjasõda|Põhjasõjas]].
