Pärast [[Karl XII]] surma nõrgenes kuningavõim Rootsis tunduvalt. Tegelikku võimu püüdis teostada parlament, kus võitlesid VeneVenemaa-vastaste "[[mütsid]]e" ja Venemaa-sõbralike "[[kübarad|kübarate]]" fraktsioon ja poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil [[1760. aastad|1760. aastatel]] oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningatroonile tõusis [[Gustav III]], kes püüdis Rootsi mineviku hiilguse taastada. Aastatel [[1771]]–[[1788]] valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, mille võimu ta oskuslikult piiras. Aastal 1788 õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ja järgnevalt püüdis ta sõjas Venemaaga saada osaltki tagasi Põhjasõjas kaotatut. Kaheaastane sõda ei toonud siiski tulemusi ja 1790. aastal pidi Rootsi leppima [[Värälä rahu]]ga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetust. Seejärel sõlmiti Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis järgnevalt ellu viia valgustuslikke reforme ja piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil [[atentaat|atentaadi]] ohvriks. Järgnevalt püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg [[Gustav IV Adolf]], kuid et tema poliitika lõppes [[Soome]] kaotamisega ja õige pea pärast seda sai võimule välismaine [[Bernadotte'i dünastia]], oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi sugemed sellest säilisid kuni [[20. sajand]]i alguseni.
