Erinevus lehekülje "Kolvikesed" redaktsioonide vahel

Lisatud 429 baiti ,  11 aasta eest
P (→‎Kulumine: sõnastust)
Inimesel paiknevad nii kolvikesed kui ka kepikesed võrkkesta kõige sisemises, [[sarvkest]]ale kõige lähemal olevas kihis. Mõnel teisel loomal paiknevad nad teisiti.<ref name="silm" />
 
Inimese kolvikeste [[rakukeha]]d asetsevad ühe kihina otse [[väline piirav membraan|välise piirava membraani]] (''outer limiting membrane'') all. Nende välis- ja sisesegmendid ulatuvad võrkkestaalusesse ruumi [[pigmentepiteel]]i poole. [[Tsentraallohk|Tsentraallohu]] keskel, kus paiknevad ainult kolvikesed, asetsevad nende rakukehad viltu välise piirava membraani all.<ref name="photo1">[http://webvision.umh.es/webvision/photo1.html Webvision peatükid 1-41–4]</ref>
 
Enamikus võrkkesta osades on kolvikesi vähem kui kepikesi ([[tsentraallohk|tsentraallohus]] ([[kollatähn]]is) on kolvikesi palju rohkem kui kepikesi). Maksimaalne kolvikeste kontsentratsioon on tsentraallohu keskel, kus kepikesed puuduvad. [[Silmalääts]]e kohalt vaadates on naaberkolvikeste vaheline [[nurkkaugus]] seal ligikaudu 0,5 [[kaareminut]]i. Kolvikeste tihedust seal on uuritud aastatel 1935–1990 19 silmal ning tulemuseks on saadud 49 600...324 100 rakku ruutmillimeetril.<ref name="human" /> Kolvikeste üldarv tsentraallohus on umbes 200 000. <ref name="silm" /> Tsentraallohus on kolvikeste tihedus keskmiselt 199 000 rakku millimeetril; 500 µm Umbes 1,75 nurgakraadi) kaugusel tsentraallohu keskmest on see 100 000 kolvikest ruutmillimeetril ning kahekümnekraadilisel nurkkaugusel (umbes 4 mm kaugusel) tsentraallohu keskmest on kolvikeste tihedus maksimaalsest üle 5 korra väiksem (alla 10 000 kolvikese ruutmillimeetril).<ref>Curcio, C.A., Kimberly, A.A., Sloan, K.R., Lerea, C.L., Hurley, J.B., Klkock, I.B. & Milam, A.H. Distribution and morphology of human cone photoreceptors stained with anti-blue opsin. – ''Journal of Comparative Neurology'' 312, 1991, lk 610–624.</ref> Võrkkesta kaugemas ninapoolses osas võib kolvikeste arv kergelt kasvada. Perifeersete kolvikeste ja kepikeste arvus ei ole nii suuri lahknevusi kui tsentraallohu puhul. Keskmine kolvikeste tihedus võrkkestal on 80 000...100 000 rakku ruutmillimeetril.
 
[[Pimetähn]]is kolvikesed (ja ka kepikesed) puuduvad.
 
M- ja L-kolvikeste jaotus inimese võrkkestal ei ole täpselt teada. Marc ja Sperling (1977) leidsid histokeemiliste meetoditega, et ahvi värskelt väljalõigatud võrkkestal on umbes 33% kolvikestest L-kolvikesed ning M-kolvikeste osatähtsus on maksimaalne tsentraallohus (64%) ning moodustab mujal 52...59%. Hiljem aga on leitud, et kollatähnis on L-kolvikesi rohkem kui M-kolvikesi. [[Laserinferomeetria]] abil on leitud, et L- ja M-kolvikeste jaotus inimese tsentraallohus on eri indiviididel (ka perekonnaliikmetel) üsnagi erinev. Mõnel on neid võrdselt, teistel jälle L-kolvikesi poole rohkem kui M-kolvikesi.<ref name="cones" />
 
Lisaks kolvikestele ja kepikestele on võrkkestas [[melanopsiin]]i sisaldavad [[ganglion]]irakud, mille roll on võrkkesta ja [[hüpotaalamus]]e vaheliste ühenduste kaudu meie sisemiste kellamehhanismide (''[[nucleus suprachiasmaticus]]'', aga siit ka projektsioonid [[melatoniin]]i produtseerivale [[käbinääre|käbinäärmele]]) regulatsioon. Selle abil toimub päevast päeva "sisemise kella" vastavusse viimine väliskeskkonnas toimuvaga.
 
==Ehitus==