Sulev Vahtre: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
4. rida:
==Elukäik==
Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-[[Tartumaa]]l Laiuse vallas. Tema isa oli aktiivne seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni [[1937]] Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus pärast aastatel [[1939]]–[[1940]] [[Paldiski]]s ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist [[Tartu Kommertsgümnaasium]]isse, kus õppis 1940–[[1943]]. [[1942]]. aastal ilmus [[Postimees|Postimehes]] tema esimene kirjatöö [["Sõjasuvi Laiusel"]], mida ta ise pidas nii [[poliitika]] kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. [[1943]]. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni [[1945]]. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. [[1944]]. aasta sügisel osales ta [[Johan Pitka|Pitka]]-poisina [[Tallinn]]a kaitsmise katses, otsustades [[Punaarmee]] tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.
[[1947]]. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid [[Arno Rafael Cederberg]]i õpilased [[Rudolf Kenkmaa]] ja [[Julius Madisson]], kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus teda kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. [[1952]]. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane [[Jaan Konks]]. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka [[Tartu Õpetajate Seminar]]i õppejõud (1952. aasta suvel). [[1955]]. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul [[1960]]. aastal). Töö ametlikuks juhendajaks oli [[Hilda Moosberg]], ent tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, [[Paul Johansen]]i tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba [[1965]]. aastal.
| |||